Teisel pool mõtteid -20# Verine Mary (3)

Ja siis läks tõesti palavaks, ma hakkasin miljoneid asju minu "unenäo" kohta teistelt küsima. Ma pärisin ka, et miks Marja nii koledasti vihastab, miks Robi kogu aeg ära jookseb ning miks küll Kate nii palju piinleb?
Ja õhtu oli veel pikk... Vastused sain ma öösel teada tänu nende salapärastele pilkudele.

Me tegime kuuma teed ning kõik ähkisid lõpuks pead aknast väljas, kuna jook ei jahtunud ka poole tunniga ära. Kahtlustasin juba, et siin on Katu käsi mängus. Ta ilmutas end mulle köögis kõndivana.
"Mäs, mida sa pead hirmutama?" Karjus Kate vihaselt. Roberta noogutas kaasa. Ma tundsin, et jook hakkab kuidagi keerama. Nägin millegipärast silme ees ühte inimest - Laurat!
Ta hõõguvad silmad ning näpus kuldne kaelakett. Tema küüned olid nagu tavaliselt pikad, ilusad, värvitud ning rohkesti kaunistatud tänu minu pinalile. Nägingi tegelikult ainult silmi, mis vaatasid maha ning nägid käsi, mis hoidsid kaelaketti innukalt ja väga kaunilt.
"NOH!?" Karjatas korraga Kate. "Kas sa ei tulegi akna juurde või? Ja muide, Robi hakkab kohe ropsima! Hei, too läpakas elutoast, laseme musa ka juurde," seletas Kate mulle pikalt. Jah, ma tulin akna juurde ning Robi kallas enda tee sinna ära, ülejäänud sülitasid sinna.
Korraga hakkas nagu vihma sadama. Katsusin pead - see oli märg ning... ilane. "Katu, sa kurivaim tee oma WC toiminguid kuskil mujal!"
Karjusin ma, ning isegi tänavale oli seda kuulda.
Robi irvitas mu üle, Marja ulatas mulle shampooni ning Kate peitis enda vesiseid silmi käte sisse, ise naerus lõhkemas.
"Ja Marjakene, sina nüüd oled rõõmus, on nii jah?" Küsisin ma võimalikult mõnitavalt. Umbes samamoodi, nagu ma Taavit mõnitan.
Aga see veel ei puudunud... Sest varsti juhtus midagi veidrat. Kate pilgutas teistele silma ning tõi kaks suurt küünalt. Marja soojendas oma jäiseid käsi seal. Ta ütles seletuseks, et Lisetti oli täna väga sõbralik.
Turtsusin selle peale - Külmutaja Lisetti teeb Janale otsa peale! Siis too moondub Kameeleoniks ning mina ei või kunagi kindel olla, et mind ei varitseta.
Ja teised hakkasid Verist Maryt välja kutsuma. Võeti kasutusele lihtne moodus, trepiga. Õigemini joonistati trepp paberile. Ja nagu kunstiklassist me olime, nii kaunistas iga üks trepi äärt kuidas võis. Lõpuks hakkas mul pea ringi käima ning eemaldusin vaikselt küünlavalgel. Nad ei märganudki minu kadumist, aina vahtisid treppi.
Korraga pistsid kõik kiljuma! Ma mõtlesin, et Karo tuli ning vajus läbi Kate palkpõranda tänu tema relvale, mida isegi Taavi ei jõua kanda.
"Isegi, täitsa tainas!" Naeris Kate, Marja värises ning lubas, et jätab selle ulmeteema nädalaks kõrvale. Robi ainult irwas ning kritseldas treppi edasi. Ma olin mürasaaste pärast nii kole vihane, et haarasin tinteka ning joonistasin Maryle kivimüüri trepi peale.
Teised tüdrukud naersid ning mina istusin vaikselt akna peale, visates jalanõud Marjale pähe. Mind sõimati veel pikalt, kuid ma olin lummuses päikesest ning kõigest. Kuigi tegelikult oli päev kahvatu, ei ma tegelikult teagi. See olenes ainult minu tujust, mis oli loomulikult morn. Ma vihkan neid tüdrukuid seal. "Loodan, et Kate on keskendunud oma küünlale," Pomisesin mina. Selle peale tegi teine äh-möh ning tõmbasin aknale kardina vaikselt ette. Sellise kevadega ei saa ju muut moodi pimedust tekitada!

Robi, Kate ning Marja olid väga lõbusas tujus. Nad kolisid pimedamasse tuppa, kus sai ka minu jaoks palju nalja. Vahetasime muljeid ning sügasime tallaaluseid. Marja värvis ka ripsmeid, nagu ta teeks peo jaoks ettevalmistusi. Robi vahtis enda pükse nii eest kui ka tagumiku pealt ning Kate peksis peegleid: "Miks pean ma nii kole peeglist paistma?" Ma vastasin valusalt: "Kuidas siis veel, kuidas peaksid siis sina peeglist paistma?" Ning me kõik muigasime.

Autori kommentaar »