Teisel pool mõtteid - 19# Unenägu (8)

Ahhetasin ning minestasin... Ja Katu abiga ma ärkasin, jooksin koridori ning haarasin suvalise ratta ja sõitsin sündmuspaigale. Kui ma majja tulin, siis polnud enam seal kedagi - Kate ainult lebas Jana diivanil magades. Maja oli korras ja puhas, täpselt nagu enne minu tulekut. Võtsin ühe saia kapist ning ronisin märkamatult vastasmajja. Seal ei olnud midagi - ei küünejälgi kasside-huntide poolt, prügikotti kraanikausi all olevas prügikastis ega ka ei liigutanud sein-põrand enda kätt või jalga, st. et Jana ei olnud ennast moondanud ja vaikselt hinganud.

Ma läksin järgmine päev kooli. Hommikusöök oli mul eriline - neli ja pool tassi kummeliteed, lisaks palju mett ja sidrunit. Ei, mind ei piina haigused, ei karda ma seagrippi. Ma tahtsin lihtsalt kõik enda piinad unustada. Tõesti, täiesti tõsiselt ma mõtlesin, et kõik oli vaid unenägu. Naeratasin ning läksin kooli.
Kuid koolimajast ei saanud ma toetust kohe üldse. Krissu lõugas minu peale, endal hambad kõik välja tõmmatud. Õigemini üks kihv ja kaks tagumist hammast, suust veel paistis veidi hambaarsti valget vatti.
Lisetti nahk ei olnud enam ilus ja päevitunud, nagu see on alati nii olnud. Ta jume oli tuhm ja valge, ta juuksed olid nõrgad ning ma ei kuulnud terve tunni tema naeru.
Vähe sellest! Katerine käed olid tulipunased ning ta sosistas kogu aeg vaid Janaga. Sandra oli üldse puudu, Laurat ei võetud kuhugi.
Roberta istus lihtsalt minu laua peal, küüned välja sirutatud ning teravaks lihvitud. Need jäid alalõpmata mu vihikute kilekaante külge kinni ning Roberta urises. Ja siis Laura, mu kallis pinginaaber ronis jalgupidi lauale ja tegi metsikuid hääli.

Teistest rääkimata - kõik oli veel hullemgi kui "unenäos", mida pole mul olnudki.
Karolin ja Marja istusid kahekesi ning naersid üle klassiruumi. Neid oli armas, kuid veidi kõhe vaadata. Tüdruk saatis veidi teravaid pilke minu poole, teine aga nühkis oma tanksaapaid alalõpmata läikivaks. Isegi tolmutera see ei kannatanud!
"Mida me ette võtame, nad on meiega samas klassiruumis? Sandra läheb nende poolele, Robi lahkub üldse meie koolist ning Jana jookseb koos Katega armu paluma!" Rääkis mulle Laura pika eesti keele tunni ajal. Ma lubasin kõike muuta ning saatsin lennukid üle klassiruumi lendama. Need püsisid pikalt õhus ja maandusid äreva hõnguga täpselt õigetele inimestele - Robertale, Katele, Janale, Sandrale... Sandra küll viskas selle vihaselt Marjale, kuna ta oli kõigist ülesannetega maas.
Ja Marja luges huvitundvalt teksti, pimestas magama õpetaja paariks minutiks ning tuli minu juurde tasakesi, kitukatest varjatuna.
"Mida sa tahad? Lepitust või? Sa ei teagi, mida Jana meile teinud on - tema pärast on elu teistel pe...." Ja ma katkestasin teda: "Tule kohale, Marja! Ma tahan rohkemat teada. Ega see Jana mulle ka midagi ei loe, sa pole ainuke kes on pidanud kannatama tulipunast õpetajat ning ilma jääma soodsatest hetkedest, et elu nautida... Kuid see on ju minevik!"
Marja raputas tõsiselt pead. Mõtlesin, et kohe-kohe kukub tal veel pea otsast ära ka. Õnneks ta lihtsalt riivas mu silmi ning ma ei pidanud midagi jubedat nägema umbes kahe minuti vältel.
Laura haaras mu vihiku ning kirjutas kogu harjutuse minu eest ära - ei sallinud me mõlemad kodutöid! Ja ta võttis välja me mõlema rahakotid, kust ta pani lauale kümme krooni ning sosistas: "Pinginaabrile ikka shokolaadisaia ei annaks, ega ju?" Ja see oli meie lemmiklause, lemmiktegevus, meie kõige tihedam ajaveetmine.
Ma avasin oma tagurpidi keeratud silmad ning pool klassi hakkasid kiljuma. Ma ehmatasin koledasti, kuid need muutusid jälle endisteks ja mu silmaterad võisid näha ettepoole, puhvetit ning shokolaadi saia peal!

Peale kõiki tunde võtsin ma kokku paar inimest, kellega ma tahtsin rääkida. Need olid Kate, Roberta ning Marja. Meie neljakesi, ning mitte keegi muu läksime Kate poole.
Võtsin kaardipaki ning ladusin kaarte. Mängisime "Stressi" selle peale, et võitja võib kõigilt mistahes asju pärida. Ja loomulikult olin mina see, kes oma aeglase mänguga märkas igat stressi... Lõpuks oli mul ainult üks kaart ning teised olid alalõpmata stressis. Ja siis läks tõesti palavaks, ma hakkasin miljoneid asju minu "unenäo" kohta teistelt küsima. Ma pärisin ka, et miks Marja nii koledasti vihastab, miks Robi kogu aeg ära jookseb ning miks küll Kate nii palju piinleb?
Ja õhtu oli veel pikk... Vastused sain ma öösel teada tänu nende salapärastele pilkudele.

Autori kommentaar »