Teisel pool mõtteid -16# Naabermaja (6)

Keegi ei avanud ust ning lõpuks ma lihtsalt lõin ukse lahti. Kuigi see käis hoopis vastassuunas lahti, aitas mind üks inglike taevas ning saatanake põrgus, mis kokku tegid Katu - Peata Ratsani.ku, minu elu (ma oleksin juba hauas, kui tüdrukut poleks) !

Ma jooksin uksest sisse. Jana oli justkui ära kägistatud. Ta süda tuksus veel oma viimaseid võnkeid...
Tüdruk oli tekkide sisse mähitud, täiesti külmunud ning valge. Nagu alpides kukuvad mägironijatel sõrmed otsast ära, nii juhtus ka Janalgi. Ta jäi vakka. Mu klassiõde kärvas soojal kevadpäeval ning täiesti tervena külma kätte ära! Katsin ta tekkide, jope.de ning kõikvõimalike soojendavate asjadega. Jooksin pärani akna juurde. Kuigi päike tegi mu lauba koheselt soojaks, nägin ma akna äärtes härmatist, sulavat lund ning jääd.
"Võõrad näpujäljed pärani aknal, härmatis mõlemal pool," rääkisin ma iseendaga. Kuid enam polnud aega - ma võtsin fööni, mikrolaineahju ning veekannu. Panin kõik need asjad pistikusse ning hakkasin vahenditega oma sõpra, klassikaaslast üles sulatama. Toppisin röstri jalgade alla, kiljusin külmast ning föönitasin nägu. Lisaks kallasin tulikuuma vett peale, see ei oleks tohtinud halba teha.
"Deeemät!" karjusin ma ning olin täiesti mõtlematult paanikas.
Sel ajal toimus ka mujal sama veidraid asju. Tõmbasin tikku ning panin jäise teki praeahju põlema. Kui tagasi tulin, nägin vastasmaja aknas mingit binokliga meest. Õnneks ei olnud Janat aknast mingil moel võimalik näha ning lihtsalt sülitasin vastasmaja poole.
Mu sülg jättis soovimatu pleki mingi naise pähe. See ei olnud aga üldse tähtis... Keegi koputas uksele!
Võtsin köögist tooli ning ronisin ukse silma juurde. Vaatasin, et Marja seisab seal. Hakkasin just rõõmsalt ust avama, kui äkki vaatas Marja oma tagaoleva suvalise korterikassi silma ning too langes surnult maha.
Panin kohe silmad kinni ning lükkasin tasakesi diivani ukse ette. Korraga miski veider mõte torkas pähe! Kui Jana juba vaikselt loigu sisse uppumas oli, siis ma võtsin köögist kolm rulli paberit ning katsin sellega kogu diivanitoa. Ja ma vaatasin ka aknasse peale kiiret toimingut - mind jälginud inimene oli pikk, sihvakas, väga noor, tumedate juustega ning täpselt Arne moodi!
"Aa-a-rnuskin, Arnuskinnahh!" sõnasin ma selle peale ja tuletasin meelde seda rõvedat suitsumeest. "Dem-dem-dem!" laulsin ma ning ropendasin kõvasti sinna vahele.
Korraga tuli mõte kardinad ära kiskuda puude küljest - seda ma ju oskasin kohe suurepäraselt, nagu öösel ma avastasin!
Ning ma mässisin Jana kuivade ning paksude kardinate sisse, panin ta tooli peale uks ette istuma.
Marja koputas jälle uksele, nagu ikka - viis korda!
Kuidagi liiga palju inimesi olid Jana ümber. Ja korraga ma lausa kukkusin sulalombi sisse! Keegi on süüdi selles külmas ning Jana kannatustes. Võtsin välja kapi pealt meie klassipildi ning hakkasin inimesi maha tõmbama, kes seda teha ei saanud.
Palju variante oli sellepärast, et nad ise on kogu aeg jääpurikad ning nohuninad, samas mõned ei jõuagi kolmandale korrusele Jana korterini ronida, vähe sellest et akna kaudu!
Ma isegi itsitasin vaikselt oma rumalaid mõtteid mõtiskledes, just selle ajani kui selja taga hakkas elu toimuma. Vaatasin kiirest vastasaknasse. Seal oli Arne minu poole seljaga ning mingi tüdruk, kes tundus mulle väga seletamatult tuttav. Keegi meie koolist, lühikeste blondide juuste ning lubivalge naha, heledate riietega. Ka tema võidukas naer sarnanes millegagi lähedalt. Teadsin, et see tüdruk oli Jana mõrvar, kuna ta toetas vastu akent, mis koheselt külmus.
Pea hakkas ringi käima, kuid jooksin siiski ukse juurde Janat tohterdama. Keerasin radiaatorid maksimumi peale ning tõmbasin tooli selle juurde - taustaks käis täpselt niisugune heli, nagu sa tõmbaksid küüntega üle märja klassitahvli.
Vaatasin läbi uksesilma koridori. Marja seisis ikka kannatlikult seal. Kohe, kui puudutasin ust hakkas ta vastu seda prõmmima.
Hüppasin koheselt eemale, ning maailm lakkas. Panin käe jälle vastu seda - toimus sissemurdmise katse.
Ma vaikselt kiljusin seal, nagu Katerine tegi seda viiendas klassis peale seda, kui ma ta kelguga järsust mäest alla lükkasin.
Ja ma vaatasin vastasaknasse, kus olid nüüd nii Arne kui ka see tuttav tüdruk seljaga. Tulistasin Jana venna õhupüssiga akent. Kõik lasud läksid küll lukust mööda, aga Arne sai kuuli ribidesse ning tüdruk minu vastas ehmatas koledasti. Ja nad jälgisid mind kavalalt - läbi hõreda kardina, mis ulatus neile täpselt rinnuni. Ja mina ei saanud eriti midagi aru.
Hõõrusin ning tohterdasin Janat, kes oli lootusetult külm. Tegin palju kuuma teed ning kallasin seda talle pähe. Siis ma aga peksin pead vastu ust, iga puudutusega avanes lukk rohkem ja rohkem.
Seisin veel vaevu püsti.

Uks oli lukust lahti, selle taga aga midagi jubedat...

Autori kommentaar »