Teisel pool mõtteid -12# Telkimine (2)

Ja ma saatsin Roberta ära, kelle toas ei olnud enam Katut. Katu oli suure elutoa maali peal, maali silmad olid täpselt nagu meie ühisel tuttaval ning need liikusid samamoodi, nagu surnul olid alati silmad liikunud, kuid enne hauda! Ja meie kõik olime sellel päeval mornid. Kogu aeg piinas Katu mind. Ta torkis nõelaga mu mõtteid ja pani kõik hakkima.
Ta mängis mu ajudega.

Ma polnud juba mitu päeva Robertat kohanud. Vähe sellest, et ma oleksin saanud Alexilt midagi pärida! Pea oli tühi. Ainus asi, mis veel huvitav paistis oli Hendriku idee minna matkama. Me võtsime kambaks terve klassi, kuid õpetajad jätsime mängust välja. Päev oli Reede 13!
Ja mind ei kimbutanud arvud ning nädalapäevad. Ma isegi unustasin, et mis päev see täna on. Ja kui me lõpuks rongi pealt maha tulime ning telkimisalale telgid üles panime, siis oli kõigil lõbus ning hea tuju.
Mina niisama lugesin raamatut ning näksisin vorstijuppi.
Kell sai metsa sees aegamisi üksteist. Läks pimedaks ning ma pidin istuma lõkke äärde, kus teised juba õudukaid vestsid. Rääkisin loo, mille lõpp oli "Ma kartsin ka surnuaedu, kui veel elus olin!" ning kõik muidugi värisesid selle mõtetu loo peale. Kui öelda, et "Näe, Vimm on seal puude taga!" siis keegi ei julge vaadata. Aga misasja siis õudusfilme üldse vaadatakse?
Õudusfilm on väljamõeldis. Minu kohutav elu aga reaalsus. Leppigem sellega, või mis!?

Taavi lähenes mulle kogu aeg. "Noh Mai-Ann, kardad ka juba ihihii?" Ma keerutasin selle peale silmi ning tulistasin tema pihta: "Pervo!"
Taavi naeris lihtsalt ning mina mõmisesin. Puude vahel polnud Vimm, seal oli Katu.

Kui kell sai kolm, siis me kõikusime kõik vaikselt magama. Mina juba panin lõkke ääres pea kellegi tundmatu sülle ning uinusin.
Pärast pärisin, kuid keegi ei teadnud, kelle süles ma siis magasin. Kuid seal oli soe ja... Ma taipasin, et Katu hoidis mind millegipärast. Ta toetas mind kogu aeg ja ta oleks olnud mulle nagu parim sõber!
Öösel ma ei suutnud mõelda mitte millelegi, lihtsalt kukkusin asemele ning jäin niimoodi külmetades magama.

Hommik oli, kell sai juba kuus ning minu jaoks oli palju. Hakkasin vaikselt arvama, et pean kooli jooksma või et ma olen surnud. Kuid siis taipasin, et olin lihtsalt telgis pisikese nohu saanud.
Viskasin mingi suvalise teki üle, kus olid autod peal. Naersin Taavi üle magusalt, tema ju oli meie suures telgis.
Kõndisin piki mööda teed ning lõikasin ka läbi ohtliku metsa. Läbisin umbes neli kilomeetrit plätudega, et päikese tõusu ajal järvel olla.
Vaatasin vette ning sealt peegeldus mulle minu Katu. Puudutasin vett õrnalt ning mul hakkas käest verd jooksma.
Kohkusin! Teadsin küll õudukat "Peeglid", kuid see oli ju ikkagi tõeliselt jube. Korraga hakkas rähn toksima ning ma langesin ehmatusest maha. Sulgesin silmad ning sisenesin mõtetesse.
"Aja end püsti, aga ära vaata!" käsutas mind tuttav hääl ning jätkas: "Sa tead, et ma ei andesta seda iial. Ma tahan talle samasugust saatust. Meie ei lepi mingi kaardipaki abil. Võta see ning tapa ta! Tema, pagana poolt toodud libahunt, oma kihvadega riivab ta Krissut ning suudleb Alexit. Ja ma ei andesta talle, tee seda!"
Peale väikest pausi avasin ma silmad. Minu verises käes oli terav nuga. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ilma mõtlemata peitsin noa jaki sisse ning hüüdsin: "Ma teen seda, Katu! Ma teen talle saatanalapsele otsa peale!"
Suundusin laagrisse. Ma pakkisin asjad kokku. Kavatsesin esimese rongiga lahkuda. Ning kuna esimene ärkaja tõusis alles kell üksteist, siis ma sättisin ennast vaikselt: pesin käed kausis puhtaks ning puhastasin kõik, kammisin juuksed ilusaks ning vastuvõetavaks, sõin kõik toored viinerid ära ning võtsin lonksu spordijooki.
Nuga kavalalt kotti ära peidetud, tõmbasin ma tossud jalga ning jooksin rongipeatusesse. Kell üksteist sõitsin ma laagrist minema. Maha jäid ainult sõbrad... ja minu telk!

Juba kell kaks olin ma kodus, oma toas. Helistasin Robile, et äkki temaga on midagi juhtunud. Keegi ei vastanud. Peale seda valisin Alexi numbri ning kõik õnnestus! Ta teadis, kus Roberta asetseb ning me leppisime kokku kokkusaamise.

Autori kommentaar »