Exellentec #2 RYAN (3)

Eelmises osas...
Ma ei vastanud ja teesklesin, et magan. Ta sai aru, et magan ning sosistas mulle kõrva:
,, Sellest ajast kui sa lahkusid polnud mul ühtegi sõpra. Minuga juhtus ime. Nüüd ma olen nagu kaks olendit inimene ja ...´´
Ma avasin äkitselt silmad kuna ma ei tahtnud kuulata. Ka Ryan lõpetas rääkimise.
,, Ryan, kaua ma magasin?´´ küsisin ma.
,, Natukene, ära sega´´ vastas Ryan.
Ryan oli vist pettunud.
,, Ryan, mis viga?´´ küsisin ma.
Ta ei vastanud ja sules silmad. Kui ta silmad avas oli ta silmades kurbus ja mure. Terve lennuaja ei rääkinud Ryan minuga. Kui jõudsime Cherminahhse ei tulnud keegi mulle vastu.
,, Vabandust´´ ütles Ryan.
Ma ei vastanud ning mängisin solvunut. Mõneaja pärast tuligi nurga tagant punane volvo. Me istusime Ryaniga autosse ja vanaema hakkas kohe igast asju küsima nagu näiteks:
,, No Eloise tundsidki Ryani ära?´´
Lõpuks jõudsimegi vanamemme majakesse. Vanaema saatis Ryani koju, aga mina läksin kohe tuppa asju lahti pakkima. Minu tuba oli üllatavalt ilus. Ma avasin rõduukse ning istusin lihtsalt maha ja mõtlesin. Huvitav mida Ryan mõtles selle teise olendi all? Muidugi jaa, olen alati soovinud et leian endale vampiiri nagu Edward ja siis mina oleks Bella.
Ma tõusin püsti, ning läksin trepist alla. Vanaema oli juba teleka ette magama jäänud. Ma toppisin omale kalossid uuesti jalga ning kõndisin metsa poole.
Kas te olete tundnud, et te olete väljajäetud? Mina tunnen seda pidevalt, näiteks praegu. Miks ema saatis mind siia, miks?
,, Tsauu Eloise ´´ hüüdis Ryan kaugemalt.
,, Mhm, mis teed siin?´´ küsisin vastu.
Ryanil on kombeks tüdrukuid käest tõmmata ja ta tegi seda ka praegu, me jooksime kaugele, kaugele metsa kuni jõudsime järve äärde.
,, Eloise, ma olen ...´´