Teema: Lühijutud / Muu

Mida? (1)

...Sõidan alla. Jõuan esimesele korrusele ning uksed avanevad. Uste taga on terve suur rahvamass, kellel enamustel on fotokad ja/või paberid ja pliiatsid käes. Olen väga ehmunud ning üritan tagasi lifti astuda, kuid järsku tõmbab mind keegi rahvamassi. Ma lähen koos temaga läbi rahvamassi ise maha vaadates.
Jõudes selle maja uksest välja julgen pea tõsta ja enda ümber vaadata. Maja, kust me just väljusime on ilmselgelt mingisugune hotell. Kui aga see on hotell, siis kus minu kohvrid on? Seejärel avastan, et nüüd on uksest välja jõudnud ka mustades ülikondades mehed, kes veavad enda järel kohvreid. Nende tagant on kuulda veel rahvamassi kisa, kuid see vaibub kui uksed sulguvad.
Keegi hüüab järsku mu nime ja ma pööran pead. Kahjuks, aga liiga hilja, sest ma põrkan peaga vastu suurt bussi ja kukun pikali. Õnneks püüab minu taga olnud mustas ülikonnas mees mu kinni ning aitab jälle püsti. Igaksjuhuks aitab ta mind ka bussi, kuhu minu nime hüüdnud keegi juba kadunud on.
Buss on nii väljast kui ka seest suur. Selles on toolid, lauad, köök ning taga on ka voodeid näha. Ma mõistan, et see on mingisuguse bändi tuuribuss, aga millise? Selle üle ei jõua ma kaua mõteld kuna mind püsti aidanud mees viib mu istuma. Ma üritan püsti tõusta, kuid see mees takistab mind ja ütleb midagi arusaamatus keeles. Kuna ma midagi aru ei saanud ei hakka ma vastu vaidlema ja istun maha. Minu kõrvale istub ka üks minu vanune poiss, kellel on 2 limonaadi pudelit käes. Ühe neist ta annab mulle ja teist hakkab ta jooma.
Mul pole janu. Ma asetan enda limonaadi lauale ning vaatan aknast välja. Bussi ümber on kogunenud järjekordne rahvamass, kuid seekord on nad vihased. Nad loobivad mune ja vetsupaberit bussi pihta ning karjuvad täiest kõrist. Ma pööran pea ära ja minu ja mu kõrval istuva poisi pilgud kohtuvad. Ta võtab mul käest kinni ja pigistab tugevasti kuni ma valust „Ai!“ karjatan. Seejärel poiss kallistab mind. Ma tunnen, et ta on soe ja see rahustab minda. Äkiliselt tõuseb poiss püsti ja hakkab lahkuma. Ma küsin: „Miks?“ Poiss vastab: „Sa tead küll.“ ning väljub bussist. Ma tõusen püsti ja lähen tualetti, et ennast kohendada. Tehes tualeti ukse lahti ma kiljatan. Bussijuht ehmatab ja vajutab pidurile. Kui ma poleks tualeti uksest kinni hoidnud oleksin vastu esiklaasi lennanud ja surma saanud. Võib olla see oleksi hea olnud teades milline ma välja näen. Mul olid prillid ja breketid ning mu terve nägu oli vinne täis. Mu juuksed olid lipsuga pealaele patsi pandu ning mul oli seljas valge pluus ning traksidega seelik.
Ma ei tahtnud ennast enam peeglist näha. Ma lahkusin tualestist ning läksin kööki. Mu kõht juba korises. Ma avasin külmkapi, aga seal ei olnud mitte söök, vaid inimeste pead. Ma panin külmkapi ukse kinni ja avasin kapi. Seal olid suured lihanoad, mis kõik olid üleni verega koos. Sulgesin ka kapi ukse. Kuna midagi süüa ei olnud otsustasin telekat vaadata. Ma panin teleka käima, aga see ainult sahises. Ma märkasin ka, et ümberringi oli kõik kuidagi pimedaks läinud. Ma ei näinud enam enda jalgu ega käsi. Alles nüüd jõudis mull äsjanähtu tõsidus kohale ja ma sattusin paanikasse. Ma hakkasin ... naerma. Ma naersin ja naersin, kuid ei suutnud lõpetada. Mul olid kõhulihased juba naerust krampis kui ma järsku nutma hakkasin. Ma kukkusin pikali ning nutsin maas edasi. Kõik mu riided olid juba läbimärjad, aga mina ikka nutsin.
Järsku läks ümberringi valgeks ning ma olin keset kontserdihalli lava. Saalis oli mitmeid tuhandeid inimesi, kes kõik jälgisid mind. Ma tõusin püsti ja vaatasin neid. Kestis mitmeminutiline piinlik vaikus kui keegi järsku saalist hüüdis: „Laula!“ Minu kätte visati mikrofon ja ma hakkasin laulma. Ma laulsin mingit laulu, mida ma isegi ei teadnud, kuid rahvale see tundus meeldivat. Nad hakkasid tantsima ja kaasa laulma.
Poole laulu pealt hakkasid mu jalad järsku rahva pool jooksma ning lavaäärest andsid nad tõuke. Ma lendasin paar meetrit ja sukeldusin siis rahvasumma. Minu ümbert läks mustaks ja ma tundsin tuule sahinat. Vaikselt hakkas mu kõrvadeni jõudma mingi imelik hääl. See muutus järjest valjemaks ja ei tahtnud lõppeda. See käis mulle juba närvidele kui ma silmad avasin ning ise midagi mõtlemata istukile tõusin ning selle vastiku äratuskella kinni vajutasin.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!