Õuduste puhkus, 2 osa. (11)

Tegin siis uue osa, vabandust, et nii hilja alles, aga loodan, et meeldib. Igasugune kriitika ja toredad arvamused on igati oodatud! :)

-
2 peatükk.

Järgmisel päeval läksime me taas sinna kose juurde tagasi, ainult et autoga. See koht hakkas kõigile väga meeldima ja seekord käisin minagi suplemas. Vesi oli tõesti üllatavalt soe ja päike siras kõrgel taevas. Kõigil oli lõbus – pritsiti üksteist veega, lollitati ja lihtsalt oldi omaette. Mina kahetsesin, et ei võtnud fotoaparaati kaasa, sest sellest kohast oleks saanud väga häid pilte. Aga oma telefoniga klõpsasin ikka paar pilti, kuni selle aku otsad andis. Tüütu.
„Kes siidrit tahab?!“ karjus Stefani lõkkeaseme juurest, ta oli juba veest väljas. Tüdruku päevitatud ja sile nahk sädeles päikesevalguse käes. Tal oli ilus kehafiguur, lausa kadestav. Mina olin tema kõrval nagu hall pardipoeg.
„Mina!“ hüüatas Damon ja kargas veest välja. Viimaks läksimegi kõik veest välja ja kogunesime lõkkeaseme ümber. Stefani jagas juua ja tõi välja viinerid ning vahukommid, mida sai hiljem grillida. Niiviisi üheskoos oli isegi täitsa hea olla ja Stefani tundus ka rõõmsam olevat. Kõik tundusid rõõmsamad olevat. Hakkasime viinereid ja vahukomme grillima, tagataustaks telefonist kõlav muusika.
„Mis me edasi teeme?“ küsis Stefani ja võttis lonksu oma purgist. Kõik vaatasid Pauli poole, mina ka ja ma isegi ei tea, mispärast. Olime vist ära harjunud juba, et Paul oli kambapealik ja korraldas asju. Paul vaatas meid kõiki lolli näoga ja turtsatas: „Ma ei tea ju!“
„Mida te teha tahate?“ küsis ta seejärel. Kõigil olid suud lukus.
„Miks me peame üldse midagi tegema? Lihtsalt oleme ja puhkame,“ vaidles Meryl vastu ja sõi grillitud viinerit. Kõik nõustusid temaga. Peaaegu.
„Nii on igav ju!“ virises Stefani. Keegi ei öelnud midagi. Kõik lihtsalt istusid reas, sõid oma grillitud viinereid või vahukomme, jõid siidrit ja vahtisid ringi. Peatselt ronisime kõik uuesti vette tagasi, Damon ronis mingitmoodi isegi kose tippu ja lubas alla hüpata.
„Rumal oled või! Sa saad surma!“ karjusin ma. Kõik naersid. Meryl muigas ka endamisi. Damonil oli ükskõik.
„Tulge ka!“ hüüdis ta kõrgelt. Stefani võttis kohe sellest tsirkusest osa ja nii nad mõlemad, käsikäes, hüppasidki alla. Vett pritsis igale poole.
„Holy #!?!#, täiega vinge!“ kiljus Stefani ja üritas jälle kose tippu ronida. Meryl muutus ka julgemaks ning läks teistega – teiste all mõtlen ma Stevenit, Pauli ja Stefanit. Damon läks kalda juurde peesitama ja jõi rahulikult õlut.
„Sa ei lähegi?“ küsis ta. Vaatasin Damonit lolli näoga ja ei teadnud, mida vastata. Samas tahtsin minna, kuid hirm oli liiga suur. „See ei ole midagi hullu, lihtsalt tee see ära.“
Plärtsatus.
Keegi hüppas jälle vette. See oli Meryl. Temagi kiljus erutusest ja naeris ohjeldamatult.
„Tule ka, Anna! See on lõbus!“ tiris Meryl mind endaga kaasa. Ebalesin, kuid mõtlesin siis, et ühe korra ikka võib. Teised on juba hüpanud, nüüd on minu kord. Tipu peal olles tundsin ma, kuidas mul pea äkitselt ringi hakkas käima. Jalad olid ka väga nõrgad ja mul oli selline tunne, et ma kukun kohe kokku. Tuikusin.
„On kõik okei vä?“ küsis Stefani minu juures ja haaras mu õlast kinni. Võpatasin.
„Jaa,“ vastasin ma lühidalt ja vaatasin alla. Väga kõrge see koht polnud, aga ohtlik tundus see küll olevat.
„Hüppa juba!“
„Mida sa ootad – teised on ka järjekorras! Hüppa!“
Viimaks ma hüppasingi ja.. kukkusin valju plärtsatusega vette. See oli veidi valus, aga kui ma vee peale tõusin, tundsin ma, missuguse adrenaliinilaksu ma sain.
„Kuidas oli?“ karjus Stefani tipust.
„Lahe!“ hüüdsin ma vastu ja proovisin veel korra. Ja veel korra. Kuni lõpuks väsisin ära ja läksin kalda juurde puhkama. Lesisin täpselt Damoni kõrval, kes jõi õlut ja jälgis ümbruskonda. Steven oli lõkke juures ja grillis vahukomme, ülejäänud teised olid vees – Stefani ja Paul miilustasid omaette. Nii avalikult. Imelik.
„Kuidas oli siis?“ uuris Damon. Pööritasin silmi.
„Normaalne.“
See oligi meie vestluse lõpp. Ma ei viitsinud eriti temaga rääkida ja paistis, et ega temalgi erilist jututuju polnud. Igatahes Steven piidles meid küll pikalt ja uurivalt. Kui ma teda vaatasin, pööras ta pilgu ära.
„Kui kaua me siin oleme?“ küsisin ma siis, niisama. Damon viskas tühja õllepudeli paari meetri kaugusele ja kehitas õlgu.
„Ma pakun, et kaks-kolm päeva oleme veel siin ja siis lähme. Juba igatsed koju või?“
See oli ebaviisakas.
„Ei igatse. Lihtsalt mõtlen, mida me selle aja jooksul teeme.“
„Ujume, paneme pidu, rokime, sõidame ja jalutame ringi, joome, sööme. Kõike,“ arvas ta ja lisas siis veidi vaiksemalt: „Äkki teeme keppi ka.“
Ta nali oli labane, aga ometigi ma naersin selle üle ja kogunisti lõin Damonit õrnalt kõhtu. Steven teritas oma kõrvu ja jälgis meid teravamalt.
„Mis siin naljakat on?“ naeris Damon. Ma ei öelnud midagi. Ma ei tahtnud eriti sellist jututeemat arendada. Polnud just kõige parem teema, millest rääkida. Pikalt ja laialt. Kuid paistis, et Damonile vist taolised jututeemad peale läksidki. „Mis sa arvad? Siinsamas. Põõsa taga. Steven on ka kadedusest roheline juba.“
Vaatasin Stevenit. Too pööras pilgu kiiresti ära ja jõi siidrit.
„Steven?“ ütlesin ma. Damon noogutas.
„Noh, mis arvad?“
„Damon, sa oled loll!“ ütlesin ma ja äigasin talle. Päris hästi arvab mõni minust, mõtlesin ma endamisi ja sulesin silmad. Päike soojendas mõnusalt. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, aga ühel hetkel ma vist jäin isegi magama, kuni mind äratati üles.
„Anna! Ärka üles, mis sa magad!“ raputas keegi mind jõuliselt. „Me hakkame minema.“
See oli Stefani. Tõstsin uniselt pea ja vaatasin ümberringi. Väljas oli hämaramaks läinud ja tunduvalt jahedam oli ka. Värisesin. Stefani ulatas mulle fliisteki ja aitas mind püsti.
„Kui hoolitsev,“ ütlesin ma irooniliselt. Stefani tegi näo, nagu ta ei kuulnud, mis ma äsja ütlesin.
„Mida?“
„Vahet pole.“
Pakkisime asjad kokku ja läksime autosse. Seekord oli Damon autojuhiks, hiljem selgus, et Paul oli liiga palju võtnud.
„Damon on ka ju joonud,“ protesteerisin ma, kuid keegi ei võtnud mind kuulda. Meryl vaatas korra mind, kuid pööras siis pea ära ja kuulas muusikat edasi. Poisid naersid valjusti ja vahepeal Damon isegi meelega lasi roolist lahti ja tegi muid lollusi.
„Lõpetage ära!“ käskis Meryl. Ohkasin. Nii naiivsed ja rumalad. Kui me kohale jõudsime, märkasime me enda laagri juures üht tumesinist Opelit.
„Kes need on?“ küsis Stefani uudishimulikult.
„Ei tea. Kohe uurib järele,“ lausus Paul. Väljusime kõik autost ja lähenesime autole. Autos polnud kedagi. Paul vaatas ümberringi ja järsku kõlas kellegi hääl: „Vabandust, kas need on teie telgid?“
Pöörasime ümber ja nägime kahte meesterahvast ning ühte naisterahvast. Hääl kuulus tumedapäisele mehele, ta oli üsna pikk ja jässakas. Teine meesterahvas oli seevastu meekarva juustega ja üsna lühikesevõitu, ta nägi veider välja. Naine oli punapea ja prillidega, nägi päris nipsakas välja. Vaatas meid uurivalt, kuid ei öelnud midagi.
„Jah, milles probleem?“ küsis Paul.
„Me oleme eksinud ja vajaksime abi. Kus asub maantee?“ küsis tumedapäine meesterahvas, tal oli imelik aktsent. Paul vaatas neile lolli näoga otsa ja küsis: „Kust te tulete?“
„Kas te lihtsalt saaksite öelda, kuidas me siit ära saaksime?!“ ärritus naine. Paul vaatas teda imestunult.
„Aga vot, ei saa. Mine persse,“ vastas Paul ülbelt. Kõik olid vakka, naise silmad olid imestusest ümmargused. Ta vist ei suutnud uskuda, et teda just pikalt saadeti.
„Haige inimene oled!“ ütles naisterahvas peenelt ja hüppas autosse. „Läki, poisid, nad on tropid.“
„Ainus tropikari olete teie!“ vaidles Damon vastu. Heledapäine meesterahvas ärritus millegipärast ja tõukas Damonit.
„Kes sa endast arust oled, et tuled siia niiviisi hüppama, ah?“ küsis ta. Damon naeris.
„Kutid, lõpetage,“ segas Stefani end vahele ja läks kaitsvalt Damoni ette. Damon tõukas tüdruku enda jalust ära ja virutas seejärel heledapäisele tüübile rusikaga näkku, mispeale too paiskus pikali oiates. Tumedapäine meesterahvas tõttas oma sõbrale appi ja hakkas meid sõimama: „Mis teil viga on, igavesed tattnokad!“
„Su geisõber lõi minu sõpra,“ nähvas Stefani õelalt. See oli imelik. Mina ja Meryl vaatasime seda kõike pealt nagu lollid. Tumedapäine mees aitas oma sõbra püsti, koperdas ta autosse ja sõitis minema. Näitas veel autoaknast keskmist sõrme, midagi karjus ka.
„On alles idikad!“ ütles Stefani endamisi ja aitas Damoni lõkkeaseme juurde istuma. Paul ei suutnud toimunut vist eriti seedida, ta oli vakka ja omaette. Steven oli üldse ära kadunud, alles hiljem tuli ta ja ütles, et käis häda tegemas. Ta vist üldse ei näinud seda kaklust või ma ei tea ka.
Pärast sellist intsidenti olid kõigi tujud kuidagi ära. Paul oli omaette, Stefani tema kaisus, Damon lihtsalt muigas ja jõi õlut, mina ja Meryl istusime ühe suure männipuu juures ja Steven oli ka väga tagasihoidlik. Mingil hetkel ma tüdinesin lihtsalt ära ja läksin telki magama. Varsti tuli ka Meryl, kuid too oli vist päris palju joonud, sest temast levisid ebameeldivad alkoholilõhnad. Krimpsutasin nina ja tõmbasin endale padja pea peale. Õuest kostis lärmi, naeru ja muusikat. Keegi laulis ka. Stefani vist.