Tüdruk kes ennustas surma 3. osa (27)

ma jätkan siis, mõne inimese tungival soovil :)

eelmine osa lõppes siis nii:See oleks hale ja pealegi ta ei usuks mind. Ei, ma pidin leidma mõne parema vabanduse, aga millise? Mis oli mu võimest kasu kui ma ei suutnud sellega kedagi aidata? "Miks?" pomisesin ma veel vaikselt ja jäin magama.


Ema äratas mind hommikul üles ja käskis asjad kokku pakkida. Nimelt täna, oli see kohutav päev kus me Itaaliasse läheme. Muidu oleks see mulle täitsa meelninud aga mitte praegu. Mu ema ja isa olid mõlemad rõõmsad ainult mina mossitasin. Me hakkasime lennujaama sõitma ja just sellel hetkel otsustasin ma midagi teha. " EI !" karjusin ma paaniliselt.
"Helen, mis lahti on?" küsis ema hirmunud häälega.
"Me ei saa Itaaliasse minna, sa saad seal surma. Ma olen seda näinud. Jahh, ma näen inimeste suremist ette! Palun, usu mind!" anusin ma
Ema vaid naeris sellepeale ja vaatas mind kurja näoga. Järsku olimegi me Itaalias ja oli see päev kus emale auto otsa pidi sõitma. Me olime ühel tänaval ja ema hakkas üle tee minema. Järsku kostis kõrvulukustav autokummide vilin.
"Eiii !!!" karjusin ma.- ja just sellel hetkel ärkasin ma üles. See oli uni, aga ma teadsin, et varsti juhtub see päriselt. Nüüd ma vähemalt teadsin kuidas mu ema reageeriks kui ma talle oma võimest räägin, niiet talle rääkimine ei tule kõne allagi. Homme on see nõme päev kus me Itaaliasse lähme. Ma vihkasin seda päeva. Ma vihkasin ennast, et ma ei saa selle peatamiseks midagi teha. Kell oli 6.30 hommikul ja ema ja isa veel magasid. Ma mõtlesin, et kas on ka teisi selliseid inimesi kes inimeste surma näevad. Ma läksin arvutisse ja üritasin mingit infot saada, kuigi ma teadsin et sellest pole kasu. Järsku hakkas minuga msnis rääkima mingi inimene, keda ma polnud oma kontaktide hulka lisanud ja ma ei teadnud kes ta oli. Ja ta kirjutas mulle:
Tere, Helen!
Ma tean, et sa mõtled kes ma olen, aga ma olen vastus su küsimusele. Jah, selliseid inimesi on veel kes näevad surma ette aga, keegi neist pole kaua elanud. Kõik on enesetapu sooritanud või nad on täiesti hulluks läinud. Mina olen inimeste surma näinud juba üle 10 aasta. Usu, isegi kui sul õnnestub oma ema algselt päästa, siis pole sellest kasu. Ma olen suutnud algselt päästa 5 inimest, aga nad kõik surid umbes kuuajajooksul peale nende päästmist. Nad lihtsalt on surmale määratud ja sa ei sa sinna midagi teha.
Headaega!
Ma tahtsin ta käest veel palju asju küsida aga ta logis kohe välja. See oli tõeliselt "lohutav", et kõik minusugused olid kas enesetapu tsooritanud või siis hullumajja pandud. Kõige halvem oli veel see - kui se ikka vastas tõele- et mul ei õnnestu oma ema päästa, isegi kui ma ta algselt päästan siis sureb ta varsti niikuinii. Aga vähemalt ma teadsin nüüd et on võimalus teda Itaalias suremisest päästa. Ma ei saanud su selle inimese jutus kindel olla kes mulle seda rääkis, ma isegi ei teadnud ta nime või midagi. Huvitav, kuidas ta mind teadis. Ma kuulsin kuidas keegi minu toa ukse lahti tegi ja mu tuppa astus.
"Oi, Helen, miks sa juba nii vara üleval oled?" küsis mu ema uniselt.
"Mul läks uni äralihtsalt," vastasin ma nii rahulikult kui suutsin, aga ta sai vist aru et ma olen kuidagi närvis vms.
"Mis sinuga lahti on? Sa pole üldse enam endine," lausus ta murelikult.
"Miks minuga peaks midagi lahti olema? Kõik on korras, ema, usu mind," ütlesin ma nii rõõmsalt kui suutsin, aga jah ma ei ole osanud kunagi eriti hästi valetada.
"Okei," ohkas ta vaikselt ja läks ära. Tegelikult pole ju mitte midagi korras. Ma hakkasin asju kokku panema. Üks asi on kindel, homme kell 7.00 hommikul oleme me juba lennukis ja lendame mu ema surma poole. Aga küll ma ta kuidagi päästan, ma leian mingi võimaluse. Ma pean leidma.


niih kas jätkan?