Tüdruk kes ennustas surma 1. osa (14)

Nii veel üks järjekas siis minupoolt. Ma pole just väga hea kirjanik aga noh tuli lihtsalt üks mõte millest kirjutada:D
Lugege ja kommenteerige siis : )


See algas juba aasta tagasi mu 15-l sünnipäeval. Ma ei unusta iialgi seda päeva, sest sellel päeval nägin ma oma esimest.... Nägemust. Muidugi sellel hetkel ma veel ei teadnud milles asi on ja selle mõistmiseks läks mul pool aastat. Ma alguses üldse ei taibanud mis asi see oli, aga see oli jube. Mu silme ette kerkis ei kusagilt pilt mingist mehest kes jäi auto alla ja hukkus. Kohe peale seda ilmus mu silmade ette kuupäev ja nagu ma hiljem teada sain tähendas se seda, et millal see inimene keda ma nägin surma saab. See oli tõesti jube, ka mu ema küsis siis minu käest: " Helen, mis lahti on?"
"Ah, ei midagi," pomisesin ma.
"Aga sa ju hakkasid karjuma ja tardusid seejärel sambaks," küsis ta murelikult.
"Ma lõin varba ära," valetasin ma ja kohe peale neid sõnu tundsin et ma poleks pidanud seda ütlema. Kas annab veel idi.ootsemat valet välja mõelda? Ma ei saanud ju talle seda ometi rääkida mida ma nägin ja sellel ajal arvasin ma et see oli lihtsalt mingi tähtsusetu asi. Järsku hakkasid need asjad korduma ja mõne aja pärast olid uudised, et see inimene keda ma oma nägemustes nägin oligi surma saanud. Mis kõigehullem inimesed surid täpselt nii nagu ma seda nägin. Mul kulus väga kaua aega enne kui seda mõistsin ja kui ma lõpuks seda mõistsin, hakaks mul hirm. Ma ei saanud ju sellest kellelegi rääkida. Mind oleks hullumajja pandud. Ja mis ma oleks saanud üldse öelda? Mis ma oleks pidanud emale ütlema: "Ajou emps, aa seem, et muide ma näen inimeste surma ette. Just nende inimeste surma kes hukkuvad mingis õnnetuses. Lahe eks?" Ta oleks kohe arvanud et ma olen hull. Selle asja juures on see tõeliselt jube, et mul pole õnnestunud kedagi päästa, kuigi ma olen seda üritanud. Tihti ma ei leia seda inimest üldse üleski ja kui leian siis alati on üks ja sama jama et keegi ei usu mind või kui ma üritan inimest takistada kuskile minemast ütlevad nad et: " Kui sa mul kohe minna ei lase kutsun ma poli.tsei!" Seitse korda on olnud nii, et ma olen natuke hiljaks jäänud ja näinud kuidas inimene sureb. See on tõeliselt jube, ma näen neid asju isegi unes ja mu ema ja isa on sellepärast tõsiselt mures. Ma arvan et ma oleks ka kui mu laps igaöö karjudes ärkab ja päeval imelikult käitub. Kuid seekord on asi teistmoodi. Alati on olnud mu nägemustes võõrad, kuid täna nägin ma oma enda ema suremas. Halb on see, et kõik keda ma nägemustes näinud olen ongi surma saanud. Ma nägin et mu ema sureb kahe nädala pärast liiklusõnnetuses ja ma pidin seda kuidagi takistama. Ma ei tea kuidas seda teha aga ma pean proovima, seekord peab see õnnestuma kuna mängus on mu oma ema....