Teisel pool mõtteid -15# Telefonikõne (4)

Vaatasin veel lahkudes aknasse. Taavi oli akna küljes, nagu sinna naelutatud. Mõtlesin, et olen tainas, kuid verd voolas ning ta nägu oli moondatud just-kui Ring'is. Keegi must kogu koos vikatiga liikus seal taga, tundsin Triinu kerge sammu lihtsasti ära. Täiskuu paistis tee peale, läksin külmetades koju. Õigemini, ma jooksin. Triinu oli iga hetk majast väljumas!
Järgmine päev puudusid paljud. Eriti mures olin ma Taavi, Triinu ning Jana pärast. Nägin, et Laural oli oma vihik käes... Seesama, mille must kass minu toast eile varastas. Pole võimalik!
Tean, et Laura on elastne ning osav, painduv ja kiire. Kuid milleks minu ellu mingi kassnaine? Seletamatu, miks just sellised olevused täitsid korraga minu kooli 6K klassi!?
Mul ei jäänud midagi muud üle, kui helistada kõik puudujad läbi. Istusin vaikselt pingile ning valisin ettejuhtuvaid numbreid. Esimeseks tuli Krissu. Ta ütles, et on hambaarsti juures. See ei olnud just imestusväärne, kuid veider et ta suudlusest peale iga päev hambaarsti juures käib. Ei saa olla, et Rainer Rannula nii kuum kutt on. Kuid selline toolis istumine oli talle tasuta, mis siis ikka...
Järgmiseks numbriks tuli Triinu oma. Tema ei võtnud vastu. Ma ei usugi, et vikatimehed kuigi hästi mobiili kasutamist haldavad. "Arvutihaid, isegi oma ülinummi mobiili jaoks ei leia enam aega," pobisesin ma oma kõrvalistuvale Kaidile. Kaidi muudkui seletas mulle eilsest päevast igasugu veidraid asju, kuid ma ei usuks elu sees, et kellegi elu veel veidram ning keerukam oleks! Mu hing pidi lausa kinni jääma, kui ma panin Jana numbri helisema. Katu tõmbas mul üks-haaval juuksekarvu välja. Selline ta juba on - kiuslik, kuid kuulutab halba ette!
Jana mobiil helises pikalt. Õnneks võttis ta vastu kolmanda kõne ajal. "Jana, mis lahti? Miks sa koolis pole! Sa pead tunnika järgi tegema ja üldse... Mis teed?" vuristasin ma. Vastuse aru saamiseks murdsin ma terve matemaatika tund pead, ja vastus oli selline: "Ei tea, ei suuda! Pole riideid, pole, pole... KÜLM ON! Aaa... Ai!" ning selle saateks Jana hambad plaksusid, isegi värinat oli kuulda. Ma panin kõne ära ning näitasin oma viha Katule, visates mobiili vastu teda. Kuid see läks muidugi vaimust läbi ning ma pidin jälle uue korpuse tellima.
Midagi oli teoksil. Kahtlustasin surnute vaime. Kaidi lobises kogu tund minuga, kuid ma isegi ei vaadanud tema poole. Lasin lihtsalt muusikat mööda juhtmeid kõrva ning muretsesin Jana pärast.

Neljanda vahetunni ajal tuli mulle suurepärane idee joosta koolimajast välja Jana juurde. Tavalisest pikem - pooletunnine vahetund eriolukorra pärast ning muusikaõpetaja igapäevane hilinemine võimaldas mul Jana juurde mugavalt sõita, kuigi peatusi tuli läbida seitse.
Koputasin uksele, mul oli veel kakskümmend viis minutit aega. Tammusin jalalt-jalale ning tõmbasin kampsunil luku kinni. Ukse alt õhkas välja külma, jäist õhku.

Keegi ei avanud ust ning lõpuks ma lihtsalt lõin ukse lahti. Kuigi see käis hoopis vastassuunas lahti, aitas mind üks inglike taevas ning saatanake põrgus, mis kokku tegid Katu - Peata Ratsani.ku, minu elu (ma oleksin juba hauas, kui tüdrukut poleks) !

Autori kommentaar »