♥The night, of the loveing dead...♥ #4 (3)

Head lugemist!!!

Eelmises osas: Tõusin ja vaatasin üles. Need Monsterangelid ei olnud sellise olemisega, et nad kohe sealt kõrgustest alla sööstavad. Nii ma siis jooksin kiiremini kui kunagi varem ja mõtted mu peas lendasid nii kiiresti, et ma ei mäleta neist ühtki enam. Nüüd kuulen ma taas seda vaikset heli. Tiibade sahinat.


Uus osa:
Ta on mu seljataga.! Ja üks neist on mu ees! Nii õudne, et ma lausa värisen hirmust, aga nad ei tea seda, kuna ma jooksen. Nad teevad nüüd esimest korde koostööd, sest nad teavad, et muidu nad mind kätte ei saa. Ja ei saagi. Ma ei lase lihtsalt sel juhtuda. Ma võtan hoo üles ja teen salto üle mu ees lendava Monsterangeli. See angel kohkub. Neid saltode tegemisi ma õppisin kunagi kooli kehalise kasvatuse tunnis,sest siis oli see kohustuslik, et poisid oskaksid saltot.
Jõudsin ukseni. Ma lähen sealt rutuga sisse ja virutan ukse kinni. Kuulatan. Käib pauk. Seesama mis oli siis kui nad esimest korda liigutasid. Ma vaatasin ringi ja märkasin kellameest. Läksin siis kiiruga kiriku kellamehe juurde ja küsin närviliselt: “Miks te abi ei kutsunud? Ma ju röökisin täiest kõrist!!?”
Mees vaatas lolli näoga otsa mulle ja küsis: “kuiddas te sisse saite? Uks on ju lukus veel.”
“Kas te tõesti ei kuulnud või? Olete te kurt? Mind ründasid just äsja kiriku marmorist inglikujud! Nad piinasid mind mulle teadmata põhjustel....!”
“Mis asja? Kas te olete segane või? Ei, ma tean. Te olet hull. Jamh, just täpselt. Mees võttis telefonitoru ja helistas pollaritele. “Ma olen nüüd küll omadega sees,” mõtlesin endamisi. Läksin ukse juurde ja lükkasin seda, kuid tuli meelde, et see vist peaks olema veel lukus. Veidi aja pärast ma läksin kiriku suurde saali vaatama, ega need inglid alles elusalt kusagil pole, kuid ma ei märganud neid nende õige koha peal.! Vaatasin ringi. Ikka ei midagi. Kuulsin seda vaikset heli, vaatasin seljataha ja seal see oligi, tõmblevate kõhulihastega Monsterangel, ning ta lausus sosinal: “My Heaven Is Your HELL!!!” ning kadus. Siis tulid võmmid sisse ja arreteerisid mu. Edasi viidi mind jaoskonda, kus kuulati mind üle, ning edasi hullumajja, sest ma rääksisin neile neist inglitest. Nad peavad mind hulluks. Nojah, mis sin siis nii väga imestadagi.
Tegelikult siin hullumajas ma seda kõike räägingi/kirjutangi. Praegu käis siin doktor ja ütles mulle: “Sa peaksid puhkama.” Seda ma ka kohe teen. Lähen ja heidan pikali. Muidugi tegelikult ma teadsin koguaeg millepärast need asjad juhtusid.
Võmmid-sest ma tapsin oma naise, kuna ma ei usu armastusse ja nemad tulid mind arreteerima.
Inglid- kuna nad tahtsid et ma paluks jumalakojas põlvili andeks tehtud teo eest. Ma ei uskunud ei Jumalasse ega armastusse. Tegelikult ma ei uskunud mitte millesegi. Isegi mitet Taevasse ega Põrgusse. Need ei eksisteerinud minu jaoks. Seepärast ma ka ei vannu. Aga nüüd on kõik muutunud. Nüüd on realiseerimatud asjad minu jaoks realiseerunud. Aga ma ei vannu sellegi poolest. Muide, minu nimi on Stuart Killjoy e. MR. Killjoy ja ma olen ametlikult eluaegne hull.


See oli viimane osa, loodan et meeldis. VArsti hakkab ilmuma ka uus järjekas. See ei lõppe arvatavasti nii ruttu ära. Tegelt selle järju lõpp võib suht segane tunduda, aga loodan et saate aru...