Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Kadunud, 1 (0)

Metsas oli maja ja majas elas naine. Naine oli nõid ja nõia nimi oli Zenja. Zenja oli vana naine ja ta oli väga kuri.
Ühel päeval jalutas üks tüdruk metsas. Ta oli tulnud vanematega niisama metsa ja rabasse jalutama. Aga tüdruk oli ära eksinud.
"Appi!" hüüdis tüdruk. Ta oli vaid 6-aastane ega osanud paljudes asjades halba ette arvata. Nii oli ka see selle päeva puhul.
Tüdruk oli julge ja sellepärast ei kartnud ta vana maja, mis oli kole ja katusel oli auk, kust igal täistunnil kostsid karjed ja nahkhiired veriste tiibadega välja lendasid. Selles majas oli legend, et kes sinna ükskord satub, sealt minema enam ei pääse. Tüdruku vanemad ei teadnud seda legendi ja tüdruk ammugi mitte. Tüdruk astus trepist üles maja ukse ees ja koputas. Tüdruku nimi oli Mai ja ta laulis:
"Minnid-mannid, jukud-mõnnid, hüppavad nüüd rõõmust väest..."
Aga keegi ei teinud ust lahti, et tüdrukut sisse kutsuda ja sellepärast Mai avas ise ukse ja läks sisse. Majas oli hirmus olla, aga mitte Mai jaoks. Ta natuke juba kartis, aga uudishimu oli ju nii suur, sellepärast ta ära ei läinudki. Selle asemel ta astus ühest pikast keerdus trepist aina ülesse poole. Trepil pole isegi punast vaipa, nagu filmides, mõtles Mai ja astus edasi. Trepp krigises ja krääksus, nagu vares. Aga Maid see ei hirmutanud. Ta astus trepist üles ja kui ta oli üleval, oli ees pikk-pikk koridor. Ta nägi enda ees üsna kauget ust. Ta kõndis kikivarvurvukil koridoris aina ukse poole. Ta kuulis, et keegi lausub võlusõnu. Mai avas ukse ja mis ta nägi - üks küürus vanamutt on suure poti ees ja keedab midagi.
"Kes seal on?" küsis nõid Zenja,
"Mina, Mai," vastas Mai. "Ma eksisin metsas ära ja lootsin, et ehk keegi on siin ja pakuks teed ja..."
"...küpšišt, jah?" lõpetas Zenja ja pööras ringi.
"Kaš ša tead, väike tüdruk, et keš šiia on jõudnud, šee enam šiit kergelt välja ei šaagi. Mina olen Zenja ja šina olid Mai, jah?"
"Jah," vastas Mai. "Miks te s-i susistate?"
"Ääääöööööö!" karus nõid ja lõi ühe vaasi kapil ümber. "Ära mõnita! Ära maini šeda, et ma šššš-i šušištan!"
"Kas see solvab teid?" küsis Mai mittekartlikult.
"Eiii! Ära nimeta šeda nii!" karjus Zenja. "Ištu šiia, Mai kuune päike, šiia," ütles Zenja ja osutas vanale puust taburetile.
"Aitäh," vastas Mai ja istus.
Zenja läks ukse juurde ja keeras selle kolmest lukuaugust kinni. Mai aimas halba ja Zenja sai sellest aru, aga nad mõlemad olid nii, et nagu ei mõistaks üksteise mõtteid. Zenja keetis kokku seajalast, varesetiivast, varbast, kassiuriinist, ja Mai juuksekarvast võlujoogi, mille joomisel suri inimene päeva pärast ära, ja selle aja sees muutus ta aina nõrgemaks. Zenja valas joogi ühte kitsasse laborianumasse, kus segati aineid, ja ulatas selle Maile.
"Joo, šiiš läheb kõik hirm mööda," ütles Zenja. Mai võttis joogi vastu, aga ei joonud seda.
"Noh, Maikuune päike, mikš ša ei joo?" küsis Zenja ja läks Maile aina lähemale iga sammuga.
"Ema ja isa ei luba võõraste käest jooki vastu võtta," selgitas Mai.
"Ah nii,"vastas Zenja. "Kaš ša tead, miš juhtub nendega, keš šeda ei joo?"
"Ei tea," vastas Mai ja vaatas jooki, mis suitses ja oli smaragdrohelist värvi.
"Need šurevad halaštuššurma," ütles Zenja. "Joo seda."
Mai jõi. Jõi kogu anuma tühjaks.
"Kaš on halb olla?" küsis Zenja.
"Ei ole," vastas Mai uniselt.
"No vot šiiš," vastas Zenja. "Tule, heida šiia pikali, maga natukene."
"Jah," vastas Mai, heites ühte voodisse pikali ja jäi magama. Zenja hakkas nõiduma seina suurt auku.
"šašišvušišmeimaarr! Kadugu hirm ja halb, tulgu siia hea, suure augu võtma sa pead! Hahahahaaa! Ha-haa! Ha-ha-ha-haaa!" nõidus Zenja. Ta lõi luuaga augu läikima, võludes sinna väikese pingi ja suure pudeli seda surmajooki. Zenja tassis tüdruku auku ja pani ta pingile istuma. Ta lausus võlusõnad ja iga sekundiga läks auk aina väiksemaks tagasi, nii, et Mai jäi sinna sisse. Mai suri 23. tunni 43. minuti ja 14. sekundi pärast surma, mille põhjustas nõid Zenja. Ja nüüd, täiskuuööl, tuli katuseaugust välja kolm haavatavat nahkhiirt, kes olid verised. Zenja jõi nahkhiirte verd ja sai sellest energiat. Ja nagu legend rääkis - mitte keegi ei pääse sealt välja, kui ta on sinna sisenenud. Mai ei pääsenudki ja tema vanemad leinavad teda, kuid mitte kauaks. Seda järgmises osas.

Teavita ebasobivast sissekandest!