Loomad (11)

Siin sees on nii kitsas, et isegi kirbud on
siit ära lauta läinud," ütles kõrtsmik
naeruga.
Joosepi silmad lõid särama. ,,Kas
te ütlesite, et teil on laut?"
Kõrtsmik halastas nende
peale ja juhatas nad oma
lauta.
See oli täis eesleid, kelle
omad said kõrtsis
öömaja. Laudas oli isegi
üks suur härg. Joosep
pani Maarja jaoks maha
värskeid õlgi ja tegi talle
nurka aseme.
Varsti sünnitas Maarja
oma poja ja mähkis ta
kaasavõetud mähkmetesse.
Loomad püsisid rahulikult ja
tasased isegi siis, kuiJoosep
sõime värskeid heinu tõstis, et
seda saaks lapse voodina kasutada.
Loomade suured leebed silmad
jälgisid ainult Maarjat ja last. nende
tolmused kehad, kõigis pruuni ja halli
toonides, õhkasid soojust, mis soojendas
ja lohutas kogu väikest perekonda.
,,Paneme talle nimeks Jeesus,"
ütles Maarja rahulolevalt, kui ta
lapsukese sõime seadis.
,,Täpselt nagu ingel mulle
ütles."
Petlemmast välja olid
mõned karjased oma
lambad ööseks kokku
ajanud. Nüüd, kui
küngaste kohale oli
tekina laskunud
pimedus, oli enamik
neist magama
heitnud. Nad mässisid
end tihedalt lamba-
nahast riidesse, et
külm neile ligi ei pääseks.
Mõned jäid ärkvele nagu
alati, et kaitsta karja huntide
ja lõvide eest.
Äkki ilmus taevast Issand
ingel ja nende peale paistis
Jumala auhiilgus, eredam kui
kõrbepäike.Kõik karjased
ärkasid hirmunult üled.
Aga ingel rahustas neid.
,,Ärge kartke!" lausus ta.
,,Ma toon kõigile suuri
rõõmusõnumeid!
Petlemmas on sündinud
Lunastaja, teie Messias!
Te tunnete Issanda ära
nõnda:te leiate lapse, kes
on mähkmetesse mähitud
ja lebab sõimes."
Siis ilmus mitu tuhat inglit
ja täitis taeva kiituslauludega
Jumalale.
,,Au olgu Jumalale kõrges
ja maa peal rahu,
inimestest hea meel!"
Kui inglid olid taevasse
tagasi läinud, kibelesid
karjased seda püha
last otsima.
,,Lähme Petlemma!"
ütles nende juht.
,,Issand saatis meile
sellest imelisest
sündmusest sõna,
aga lähme ja vaatame
seda oma silmaga!"
Nad jooksid kogu tee
linna ja leidsid peagi
laudast Maarja ja Joosepi.
Ja sõimes oli laps, täpselt
nagu ingel neile ütles.
Pisike lapsuke magas
rahulikult, Maarja ja
Joosep ja loomad aga
valvasid teda.
Oma pojakest vaadates
kiirgas Maarjasr rõõmu,
mis säras heledamalt
kui kuu ja tähed nende
pea kohal.
Siis rääkisid karjased
elevusega, mida inglid
olid öelnud, ise uhked,
et nemad olid esimesed,
kes nägid Messiat,
nende rahva Lunastajat.
Vaikselt pidas Maarja
neid sõnu oma südames
kalliks.
Kõrtsmik tuli vaatama,
mis sagimine see on.
Lugu kuuldes jooksis
ta oma majast kõiki
inimesi kutsuma.
Igaüks, kes sellest
kuulis, oli jahmunud.
Karjased ülistasid
ja kiitsit Jumalat,
korrates oma lugu kõigile,
kes kuulda tahtis.
Aga viimaks läksid karjased
tagasi ja leidsid kõik
oma lambad kenasti
künkanõlvalt, ja
Maarja ja Joosep seadsid
end oma kalli lapse
kõrval unele.
Need olid esimesed jõulud.

Autori kommentaar »