Teema: Järjejutud / Muu

Preili Ananas / Peatükk 3 (0)

Preili Ananas
PEATÜKK 3

Oli kolmapäev. Ärkasin krabina peale. Proovisin paistes silmalauge avada, kuid need jäid suletuks. Puhkasin minuti ja lükkasin teki jalgade pealt ära. Jahe õhk puudutas mu jalgu, kõhtu ja lõpuks ka mu nägu. Avasin silmad ja vaatasin aknast välja. Vihma sadas. Heledalt nutiekraanilt võis välja lugeda, et hommik oli käes. Kell oli peaaegu pool kaheksa hommikul, mis oli ilmselgelt liiga vara minu jaoks. Ma ei lasknud end sellest häirida, sest ma teadsin, et päev tuleb väga pikk ja mind ootab ees palju toimetusi. Kõndisin vannituppa ja sulgesin ukse. Riivates enda peegelpilti, jäin seda jõllitama. Te ei usuks, kui palju mõtteid ja tundeid nende paari sekundi jooksul mu peast läbi jooksis. Lükkasin vannivee jooksma ja kontrollisin foorumi teateid:
drake22 says (05:44): can we talk? Its important.
Järgmine sõnum tundus juba meeleheitlikum
drake22 says (06:02): Do you have time to talk for longer?
…
Tundsin, et ta oli liiga pealetükkiv ja otsustasin seda kõike seedida. Hämmastav, et ma teda ignoreerida suutsin.
Panin telefoni käest ja katsusin vett. Sõrmeotsapuudutusega oli tunda, et vesi oli parajalt soe.
Peale vannis ligunemist, ligunes ka mu aju. Sain aru, et see oli kohatu ja vastasin, et kirjutan õhtupoolikul.
Peale vanni suundusin kööki. Hommikusöök möödus tavalisest vaiksemalt, sest Katie oli juba lahkunud. Lahkusin ka ise varem, kui olin arvestanud ja jäin seetõttu bussipeatusesse kauemaks ootama. Oli vihmane ilm ning unustasin vihmavarju, mis lõppes katastroofiliselt. Jõudsin läbimärjana kooli. Koolis tundus aeg venivat ja lugesin minuteid, et sellest õudusest pääseda. Õhtul peale kooli otsustasin ennast turgutada ja tegin Reval Cafe`s kohvipausi. Õnneks ei olnud ma unustanud oma laptopi koju ja sain rahus oma internetisõbrale vastata.
Korraks tundus, et ta pole online, aga ilmus siis imepäraselt nähtavale. Mu põsed hakkasid õhetama, kui ekraanile ilmus kiri:
drake22 says (17:52):
we should meet.
drake22 is typing…
Kohv mu kurgus tahtis ülesse tulla. Sulgesin ekraani ja kiirustasin tuhinal kohvikust välja.
Ma arvasin, et ta on teistsugune, ta ju teab, et ma ei tahtnud seda. Miks ta pidi kõik ära rikkuma? Ma olin püüdnud seda koguaeg vältida.
Olin omadega nii segaduses, et istusin vale bussi peale. Jõudsin korterisse tund aega hiljem. Mu pea tahtis mõtetest plahvatada. Istusin diivanile ja hakkasin ennast süüdi tundma. Mida ma talle ütleks? Ma pole veel valmis. Otsustasin asja järgmisele päevale lükata.

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Preili Ananas / Peatükk 4" »

Teavita ebasobivast sissekandest!