Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

´´Õed´´ 1. (1)

Oli äike ning tuuline,ma istusin aknalaual kui äkki helises telefon.See oli Paul,kes ootas minult vastust selle kohta, et kas ma hakkaks temaga käima.Ma ei olnud siiski kindel,sest on ka olemas teisi poisse ja ma ju ei teadnud kas ta on just see õige.Paul oli pealekaubaks veel nohik.Mulle meeldis Harri,kuid tal oli kahjuks juba pruut olemas( Pauliine).
Pauliine oli meie klassi popim tüdruk ,aga mis seal siis ikka mina olin ju kõigest tavaline tüdruk,vähemalt Harri arvas nii.Ja nüüd ka minust endast - ma olen Katrin (15.a )mu isa on paratamatult surnud ja ma elan oma kannatamatu suure õe Katariina ( 15.a me oleme kaksikud) ja emaga.Ema on üli tore,kui teised tüdrukud peavad vanematelt nuruma , et midagi saada siis mu ema ostab mulle ka siis asju kui ma ei nuru ja tal on täpselt minu maitse.Nii siis ma vastasin telefonis siiski Paulile , et ma ei hakka VEEL temaga käima ,et las ootab veel , sest nagu ma rääkisin on ju ka teisi poisse olemas.Samal päeval oli ema tööl ja olime õega kahekesi kodus ( suvevaheajal ) .Otsustasime mitte välja minna ja telekat niisama vaadata.Siis äkki kustusid lambid,telekas jäi seisma ja me arvasime , et oli elekter ära.Me kartsime mõlemad.Meie perel oli selline telekas , et kasseti saab vaadata isegi siis kui elekter on ära ja me otsisimegi mingi suvalise kasseti ning hakkasime seda vaatama järsku tuli telekasse mingi naine,ta oli räsitud ,räpane,kole mustade juustega ja hirmus,nagu ´´koletis´´ta hakkas justkui telekast välja ronima.Kuigi me polnud õega nõrganärvilised ei saanud me seda vaadata,miski oli mäda,sest telekas ei läinud puldist ega kuskilt välja,me kartsime.Miski tõmbas mind nagu võlujõul köögi poole ja ma kutsusin Katariina ka kaasa,ta jäi ukse vahele ,sest miski tiris teda kaasa.Ma kartsin jubedalt ,et midagi juhtub mis muudab ME elu täielikult.Ma värisesin jubedalt.Vahepeal oli kuidagi vaikseks jäänud ja ma läksin tuppa tagasi.Ma olin hirmul ,sest tundsin ,et midagi on valesti.Keegi istus toolil ja keegi lamas maas.Ma vaatasin kõigepealt maha , seal lamas mu õde ta oli jääkülm, ma mõtlesin,et ta minestas või midagi.Katsusin ta pulssi , ta oli surud.´´Ära tee mulle nii , ma ei suuda seda uskuda ,see pole võimalik.Miks?Miks?Miks sa küll minuga nii teed?Ei,ma ei usu seda!See pole võimalik,et MINU õde saab surra !Ma ei jõudnud ju sulle hüvastijätuks midagi öeldagi !Ma ei saanud ju sinuga hüvastigi jätta !Miks minult mu õde võeti?Miks ei võetud minu elu?´´Ema ei tulnud koju ja nii ma jäin oma õekese juurde lamama,terveks päevaks.MIS SAAB EDASI?SEDA NÄEME JÄRGMISES JÄRJEJUTUS. järjejutt 1.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!