DnD #39 - Kurja võluri loss - Kolmekümne kaheksas peatükk - Baldahhiin (2)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmekümne kaheksas peatükk - Baldahhiin

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Sajajalgne hammustab Shamashi ja pritsib tollele mürki haava sisse. Leyah palub paladinil elukate tähelepanu endale tõmmata. Too teebki seda, lausa niimoodi, et surmab Malachi loitsudega pommitatud sajajalgse. Vibulaskjad tulistavad eemalt nooli, Randie saab lõpuks pihta! Juhuu! Sajajalgne üritab hammustada Shamashi, kuid eksib täielikult. Leyah on sibades jõudnud eluka selja taha ning tulistab võlukepist välja kolm maagilist raketti, mis teevad sajajalgsele väga kõvasti haiget. Shamash kargab meeletult röökides hiigelelukale kukile ning lõikab selle kuni sabani lõhki. Võitlus läbi, lähevad kõik toast välja ning kasvavad uuesti oma päris mõõtu tagasi. Randie ja Leyah astuvad järgmisse ruumi, mis tundub täiesti tühi olevat. Tegelikult ei ole tühi, vaid kõik on seal nähtamatu. Neiud muutuvad samuti nähtamatuks. Nad katsuvad ringi ja võtavad kaasa mõned uhked riided, et need hiljem kuskil maha müüa. See tuba ammendas ennast.

Nõid on samuti nõus, et peaks edasi minema, astub järgmise tundmatu toa ukse juurde, teeb selle lahti ja piilub tuppa sisse. See tundub ka olevat tavaline külaliste magamiseks mõeldud ruum. Seal on suur nelja posti ja kardinatega baldahhiinvoodi. Selle peal tundub olevat punase ja kuldse mustriga tekk ja padjad. Voodi kõrval on suur punakast puidust tehtud kummut, mille peal asetsevad hõbedased iluasjad ja peegel. Tundub, nagu see oleks naisterahva magamistuba olnud.
Malach võtab paunast kustunud tõrviku ning viskab selle ruumi sisse, et kontrollida, ega see ei suureneks ega väheneks või muud naljakaid asju ei juhtuks. Aga ei, tõrvaga kokku mökerdatud kaigas kukub maha ja jääb sinna lebama. Mitte midagi sellega ei juhtunud, on nähtav, midagi ei plahvata, maast veidi tolmu paiskub üles.
Nõid saab sellest indu juurde, astub tuppa sisse ja korjab tõrviku üles. Vaevu jõuab Malach selle üle rõõmustada, kui kuuleb sellist imelikku sosinat peas, kuid ei saa sellest aru. Kui ta astub veidi voodile lähemale, siis tajub, et vaikne arusaamatu jutuvada muutub valjemaks. Nõid hõikab teistele: “vähemalt hetkel tundub siin okei olevat, ma pole veel surma saanud…”
Kui teised ehk veidi kõhklevad, siis paladin mitte, too astub samuti tuppa sisse ja hakkab ringi vahtima. Kummalisel kombel kuuleb ta tuttavaid hääli oma peas. Vahib tähelepanelikult teisi, kuid saa aru, mis toimub - nood nagu räägiksid midagi, aga suud ei liigu. Sõnadest täpselt aru ei saa, ning see teeb teda veidi ärevaks. Tundmatud ja arusaamatud asjad käivad üle draakonisündinu mõistuse ning ta põgeneb sealt toast minema.
Malach seevastu on aga põnevil - mida lähemale voodile ta läheb, seda selgemaks sosin muutub, kui jälle kaugeneb, siis on vastupidine efekt. Nõid on vaimustuses - väga lahe maagia. Ta astub voodi kõrvale ja siis saab alles pihta, mis värk on. Malach kuuleb nüüd konkreetseid lauseid, nagu kaaslased räägiksid. Kui nõid viskab pilgu Shamashile, siis taipab näoilmest, et ta kuuleb nii paladini kui ka teiste mõtteid. Näiteks kuuleb draakonisündinut mõtlemas: “hmm.. huvitav, mis hääled need olid…
Ei tea, millal süüa saab?”
Siis kuuleb: “ei tea, palju need kalliskivid küll väärt on.. Tegelikult on ikka jube lahe, et ma nähtamatu olen, see on nii vahva!” Malach on kindel, et need peavad olema Randie mõtted.
Nõid üritab kõikide mõtted vähemalt korra ära kuulda, ja hakkab edasi tegutsema. Tahab vaadata voodi alla, äkki on seal mõni asi, mis tekitab sellist imelikku efekti. Mispärast just säng on see, mis paneb kuulma teiste mõtteid. Kui hakkab kummarduma, siis puudutab kogemata voodit ja järsku kuuleb ta täiesti selgelt kõikide kaaslaste mõtteid. Kuid lisaks veel mingeid muid hääli. Ja tunneb sellist sõnadesse pandamatut rahutut kurbust. Sarnane tunne valdas teda siis, kui nägi läbi seinte hõljuvat ähmast kogu. Peale selle kurbuse kuuleb nõid eriti vihast ja ässitavat sosinat, kuid ei suuda isegi aimata, kellega võib tegu olla. Aga arvata võib, et mingid tegelased siiski on liikvel siin lossis.
Nõid võtab oma luureandmed kokku ning teavitab siis teistele: “niisiis, pealuid ma siit ei leidnud, siin on mingid hõbeesemed, ei tea, kui palju need väärt olla võivad. aga see voodi.. sellega siis selline lugu, et selle lähedal olles kuuleb teiste mõtteid.” Koheselt kuuleb teiste üpris sarnaseid mõtteid: “okoou, mida ma küll just mõtlesin?! appi!” ja muidugi ka: “lallallallaalaaa, süüa millal saaab… sajajalgse šašlõkk..”
Malach ei lase teistel kaua paanitseda ning ütleb: “aga ma kuulen ka mingeid teisi hääli. Võibolla see ongi see võlur, keda me otsima tulime.” Seda öeldes astub ta samuti uksest välja ning enam ei kuule mitte midagi.
Teised vaatavad nõida pingsalt, too ei saa midagi aru ja küsib: “mida?” Siis saavad aru, et Malach ei kuule enam nende mõtteid ning rahunevad.
Randie kirjeldab valju häälega oma plaani (kuna keegi ei näe teda): “ma lähen korra vaatan, ega ma seal juhtumisi seda pealuud ei näe.” Astub tuppa, näeb ka kummuti peal hõbedasi asju, kui astub voodile lähemale, kuuleb samuti mingit imelikku sosinat. See teda väga ei huvita ning rühib kummuti poole. Sosin vargaplikat üldse ei tõmba, pigem lausa segab, kuid jõuab ikkagi hõbedasi asju imetlema. Kummuti peal on käsipeegel, kamm ja käärid. Kiire kalkulatsioon ütleb, et nende koguväärtus peaks olema umbes sada kuldmünti.
Äkitselt tekib tal lootusrikas mõte, vaatab peeglisse, et kas sealt on teda näha. Paraku siiski mitte. Ta on isegi peeglis nähtamatu. Teistel on muidugi omapärane vaatepilt - mingid hõbedased helkivad asjad hüplevad õhus ning äkitselt kaovad kuhugi ära.
“Oi need on hullult ilusad vidinad,” kiidab Randie, “aga nojah, te enam ei näe neid, ma panin need kotti ära.”
“Okeiokei, lähme nüüd edasi, mul on kõht tühi!” utsitab draakonisündinu tagant.
“Ei, mis, kummutisse vaja vaadata ju!” vaidleb druiid vastu, astub samuti voodile lähemale. Niipea, kui ta seda teeb, kuuleb ka mingeid sosinaid. Leyah jääb ootamatusest seisma, kuna ei taipa, mis toimub. Vaikselt jõuab kohale, et need sosinad on tema kaaslaste mõtted. Lisaks tunneb ta samuti sellist kurbust, mida tekitasid need läbi seinte lendavad ähmased kogud. Samamoodi nagu nõid, tunnetab ka druiid midagi õelat ja kurja tundmatut, kes on seiklejate olemasolust teadlikud, kuid vastupidi mitte. Leyah kuuleb väga ähmaselt mingit kummalist häält veel, kes korrutaks ühte ja sama asja. Mida rohkem ta keskendub, seda paremini jõuab druiid nende mõteteni, kuni lõpuks kuuleb väga selgelt, kuidas keegi heleda naisehäälega anuks ja paluks vabandust.
Mõtlikult astub Leyah kummuti juurde, sikutab sahtlid lahti ja lükkab kinni tagasi, kõik on tühjad. Tundub, et see on külaliste magamistuba, kus ei olegi mingeid igapäevaseid asju.
Nõid on veidi aru pidanud oma hiljutise kogemuse üle ning otsustab minna tagasi voodi juurde, et hakata neid teisi hääli pingsamalt kuulama ja äkki ka dialoogi pidama.

Järgmine osa "Kolmekümne üheksas peatükk - Hääl" ilmub reedel, 7. oktoobril

Lugu jätkub siin: "DnD #40 - Kurja võluri loss - Kolmekümne üheksas peatükk - Hääl" »