Teema: Järjejutud / Muu

Miks just nii ?? #11 - Numbrid (1)

Eelnevalt...

Kuidas see mulle küll varem ei meenunud ?


Ma tõstsin käed silmade ette ja hakkasin veel südantlõhestavamalt nutma. Ma olin kindel, et ta sureb, kui ma kohe midagi ei tee. Aga ma ei saanud liigutada. Mu jalad värisesid nõrkusest ja ma lihtsalt nutsin. Ma kuulsin samme. See oli tugev kergendus. Mees jooksis Paula juurde ja helistas vist kiirabisse. Paar tundi hiljem istusin ma haigla ooteruumis uudiseid Paula kohta. See mees astus palatis välja ja lausus:

"Paulal läheb hästi. Aga mis sa midagi ei teinud ? Lihtsalt seisid ?"
"Ma ei tea..."

Ma rääkisin talle kogu loo ära. Peale pikka jutustamist lausus ta:

"Kas sa vahepeal ei tunne, nagu tahaks kasvõi 1 minut teist ja head elu elada ?"
"Noh.... Vahepeal..."

Hetk hiljem seisin ma maja ees, mis oli paremalt poolt veidi lagunenud ja mille aknad olid katki löödud. Ma lähenesin sellele vaikselt. Ma tegin aia lahti. See kääksus vastikult. Pisike munakivitee viis majakeseni. Mu imestuseks oli uks lahti ja ma sisenesin kartlikult. Majas oli pime ja palju külmem kui väljas. Mu sees vali.ses tühjus, mis muutus iga sammu järel tugevamaks ja tugevamaks. Ma sobrasin oma taskutes ja leidsin mingisuguse küünla ja paki tikke. Vedamine. Ma panin küünla põlema ja toppisin tikupaki tagasi püksitasku. Maja seinad olid täis pilte. Neile olid maalitud numbrid. Ühed ja kolmed. Ja kolmeteiskümned. Ma võtsin ühe pildi kätte ja uurisin seda. Taustal oli õrnalt joonistatud Mona Lisa ja tema kõrval lebas surnud koer. Eesplaanil oli aga kolmteist. Osade arvates ebaõnnenumber... Heh, väga suur ebaõnn. Kui pilti lähemalt vaadata, võis näha, et number ühe peal on õrnalt kujutatud leopardimuster ning kolme peal tiigrimuster. Äkki süttis maal põlema ja ma pillasin selle maha ning kui ma lõpuks pilgu sellelt ära sain, põles kogu maja. Ma viskasin küünla maha ja üritasin väljapääsu leida. Hetk hiljem istusin ma haigla ooteruumis selle arsti kõrval. Ma võpatasin.

"Noh, kuidas oli teine elu ?" küsis mees huvitatult.
"See... See oligi teine elu ?"
"Seda sa ju tahtsid."

Ta tõusis püsti ja astus Paula palatisse. Ma tõusin hirmunult ja põgenesin. Trepist alla, uksest välja ja edasi. Ma olin nii ehmunud, et ei suutnud koju jõudes midagi mõelda. Ma lihtsalt läksin üles oma tuppa ja istusin arvuti taha.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!