Maailmade sõda. (11)

26 Juuni, kolmapäev, aasta 1934.

Kõik algas sellest, kui ühel päeval sõitsime puhkust veetma Austriasse. Oli külm õhtu, ning läksime pärast suusatamist kohe tuppa ning jõime kuuma teed. Panime teleka käima ning asusime uudiseid vaatama. Ema - isa olid juba väga väsinud ja jäid tukkuma. Meie poolõega, kes on minust kaks aastat vanem, jäime uudiseid vaatama. Järsku katkestati uudised pommteatega: "Eile, 25 juunil, kuulutati välja Leedu, Rootsi, Inglismaa, Prantsusmaa ja Bulgaaria vaheline sõda. Sõja kuulutas välja Leedu, kui teatas, et paljudes nende hädades on süüdi maailm. Maailm olevat olnud ülekohtune just selle riigi vastu." Vaatasime uuesti uudiseid ning ülekohtune maailm tundus meie jaoks midagi tavalist. Varsti olime me päris väsinud, ja kuna ema - isa ka juba tukkusid, ei hakanud me neid üles äratama. Läksime ise magama kõrvaltuppa, ning arutasime "pommteadet". Lõppude lõpuks arvasime, et Austriasse see ei jõua, ja me oleme väljaspool ohtu. Seega jätsime vanematele rääkimata.
Varsti saabus hommik, ja me ärkasime külma peale. Toad olid kütmata, ning meie nädalaajane reis pidi jätkuma lumelauavõistlusega. Panime end riide, läksime õue ja isa läks lumelaudu rentima. Sõitsime Belaru linna ja nägime juba kaugelt silti: "Lumelauad valmis panna! 27 juuni - Kiireim & parim võistlus! Ole kohal!" Isa sõnas veel enne, et nüüd Austria alles näeb, kes need Eesti mehed ja lapsed on. Meie ainult naersime selle üle. Kui olime kohal, lasime meie õega korraga alla, kui tuli üks turist, ja palus meil kohe minema minna... Ütlesime seda isale, ja isa ütles, et parem lahkume siit siis - võistlus midagi ei maksnud, ja inimesi eriti ei ole. Sõitsime tagasi mägionnide juurde ja istusime trepil. Järsku vaatas ema üles ja nägi hävitajalennukit. Algul ta mõtles, et on mõni õppus ja jäi vait. Seejärel vaatasime natukene edasi, ning alt paistis ka sõjaautod. Läksime kiiresti tuppa, ja panime uudiste peale. Uudistes näitas kogu aeg seda sama asja: "Hoiatus, hoiatus! Minge turvalisse kohta - on alganud MAAILMADE SÕDA! Lennuliiklus kinni, laevaliiklus kinni - te ei saa kusagile. Jääge sinna kus te olete, ja otsige turvaline koht." Me kõik olime hirmul. Kohe väga. Jooksime varjudes õue, toit ja jook kaasas, ning pagesime esimesse keldrisse, mida nägime. Veetsime seal päeva - kartes. Kartes surma, sest me ei teadnud millest see algas. Ema nuttis pidevalt - ta kartis meie pärast, ning isa muudkui lohutas teda. Lõpuks võttis isa julguse kokku ja tegi keldriukse lahti. Vaatepilt oli uskumatu - igal pool oli veri, laibad, kõik haises nagu oleks maha peetud sigade tapmine. Putukad & sipelgad roomasid inimeste peal. Koerad hulkusid ja haukusid. Isa tõmbas kohe ukse kinni, ning me jäime sisse. Kolme tunni pärast võtsime oma toidumoonast paar saia. Sealjuures koputas keldriuksele üks tavaline Austerlane, kes palus meil end sisse võtta. Isa ja uus mees Karl hakkasid plaani pidama, ja otsustasid minna uue toidumoona järele, ning lapsed ja naised sinnapaika jätta. Keldrisse. Neil läks umbes kaks tundi, kui nad tulid pik#!?!# korviga meie juurde, ja asusime nosima. Pärast lubas isa minna veel tagasi Karliga, et Karli pere siia juhatada - ruumi ju on. Ema oli sellega nõus ja pistis jälle nutma.. Kartes surma , kartes laste elu pärast, oli ta niivõrd mures. Ja palus, et isa ennast hoiaks, kui ta teele läheb. Isa võttis joogi, andis emale viimase põsemusi, tütardele kallid, ning läksid Karliga minema. Paari tunni pärast asus sisse Karl. Ta ütles, et isa olevat jäänud Bulgaaria sõdurite kätte, ja minema viidud. Tema pere aga siin ja ohutus paigas. Varsti jõudis kätte ka öö. Kõik läksid magama ja oli pime. Ema ainukesena jälle nuttis ja nägi Karli juures mingit imelikku tätokat. Selgus, et Karl on ka Bulgaaria sõdur, ja soovib meile halba, et meid minema viia. Ema äratas meid kähku üles, ja käskis hiirvaikselt riidesse panna ja minema minna. Jooksime keset valget ja külma Austriat ringi kui leidsime "Koka pubi". Jooksime sisse - seal olid laibad ja muud koledad raiped. Hakkasin kisama ja karjuma, kuid ema käskis tasa olla. Ta teadis, et raske on, kuid me pidime hakkama saama. Meid võidakse leida muidu. Läksime üles lakka magama. Sealt paistis tiba meie vana kelder. Ja see Karl tõusis sealt mingise püssiga. Ütlesin seda nuttes emale, ja ema ütles, et nüüd kõik nii vaiksed kui saame. Meie kõrvalt sõitis veel Prantsusmaa tank, ja pommitas. Jooksime lakast alla, maa alusesse keldrisse, mida me alles nägime. Mu ema nägu oli verine... Kohutav. Maailma sõda oli purustanud meie perekonna - meie isa, oli jäänud sõjaliste alla.
Hetkega märkasin Karli ja tema naist. Naisel olid pooled juuksed maha kistud, nagu nõial. Ja ausaltöeldes - ta lapsed olid ka koledad. Kuid nuttes selle peale ma ei tulnudki. Ema palus, ja me olime tasa. Lendas pomm. Ja keldrist, ühest seinast jooksis sisse verd. EHTSAT verd. Ma võtsin sootuks endale selle, et ma maksan oma isa ja nende EHTSATE valude eest neile kõigile kätte. Minu perekonnaga nad ikka jännama küll ei hakka, vaid saavad meilt selle kõige tagasi... Lõpuks, natukese aja pärast sõda laabus. Ja mitte midagi ei toimunud. Vaikne oli. Ja me jalutasime minema, minema siit Austriast, lubades, et mitte kunagi me tagasi ei tule. Läksime lähimasse kohta, suvalisse kohta, kui leidsime Belaruse Airporti. Esimene hävitajaga lend Eestisse maksis 2 000 inimese pealt, kuna inimesed, siiski turistid vaja kähku ära viia võõralt maalt. Kui reis oli a/la 3 tundi kestnud, siis jõudsime kodumaale. Kodumaa ei olnud niiviisi kannatada saanud, nagu Austria. Hääletasime lähimasse kodukanti, ja proovisime koju minna. Jalgadel olid villid, me olime ise verised ja emal oli klaasikild seljas. Kui koju jõudsime, ei teinud me muud, ega midagi , kui puhastasime haavad ja läksime eri kohtadesse. Kes suutis magada , kes mitte. Mina jäin selles loos aga kõige suuremasse hätta. Minu isa, mitte poolõe isa. MINU ISA!!!
Nädalad möödusid, isegi kuud, ja aastad. Olime saanud sellest üle, ja vanaema hakkas parajasti külla tulema. Helises uksekell ja ukse taga oli vanaema. Vanaema tervitas ja ütles: "Kallis lapselaps. Ma tulin viimast korda ütlema... et ma armastan teid!" ja läks minema. Emaga jooksime järgi talle, kuni vanaema kokku kukkus. Ja järsku, vanaema kohal tõusis Karli vaim ja ta sõnas: "Põgeneda polnud tark, eks ole?" ja ta naeris... naeris. Ja ma karjusin talle otse näkku: "Mine minema! Mine!!!" ise nuttes, nuttes.

Autori kommentaar »