Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Surematud #1#4 (0)

„Ma olen veerandtunni pärast su ukse taga,“ sõnas mees mu ees. Ta häälest kostis erutus ning ta pani rutakalt, oma tõenäoliselt varastatud, mobiiltelefoni taskusse. Seejärel tõi ta taskust välja mingisuguse väikse läbipaistvakotikese, kust paistis mingisugune valge pulber. Ta oli diiler.
Pööritasin silmi ja tundsin, kuidas lihased krampi tõmbuvad. Ma olin märkamatu, olin kui vaim, kes võis teha, mida tahab ilma, et keegi teda märkab. Valetan, ma pole nähtamatu ega midagi taolist, kükitan lihtsalt prügikasti taga ning diiler on minu poole seljaga.
Tõusin järsku püsti ja kuulsin, kuidas mu liigesed nihkuvad valjult paika. Huuli kokku surudes, tõin põuast välja püstoli ning liikusin kärmelt mehe selja taha. Asetasin tulirelva ta kuklale ning sosistasin: „Ära liiguta. Liigutad ning kuul maandub su viienda ja kuuenda kaelalüli vahepeal, kui ma seda teen, siis veedad terve elu ratastoolis, kui ellu jääd. Mõistad mind?“
Mees noogutas hirmunult. Ta värises. Iga rakk ta kehas oli täis hirmu, muretsemist oma elu pärast. Relv ta kuklal tõestas seda, kui lihtne on võtta elu olendilt, kes on toiduahelal kõrgel kohal ning kui tühine on ta elu, kui asendatav ta on.
Ma pole psühhopaat, kuid naudin seda, kui saan kellelegi sisendada, kui lihtne on ta elu võtta ning, et surm ei ole mingi utoopia. „Sa helistasid ühele inimesele, kes on su klient. Ma eeldan, et ta nimi on Adren, kui mul on õigus, siis nooguta.“
Raske neelatus kostis ning mehe värisemine ei lõppenud. Ta üritas hingata, kuid ta hale proovimine jättis mulje nagu ta tahaks meeleheitlikult enda kopse täita hapnikuga, kuid hingamine oli katkendilik. Lõpuks suutis ta kramplikult noogutada.
„Tore,“ laususin vaikselt ja langetasin relva, „pööra ümber nüüd ja vaata mind.“ Tema hirmu täis silmad leidsid kontakti minu silmadega ning ma naeratasin viisakalt. „See inimene, Adren, on üpriski tähtis isik ja mul on vaja ta üles leida. Ainuke probleem on selles, et ma ei tea ta aadressi. Juhuslikult siristas väike linnuke mulle, et sina tunned teda ning nüüd ma mõistan ka kuidas.“ Osutasin püstoliga väikse läbipaistva kotikese suunas, mida ta ikka veel kramplikult käes hoidis.
„Palun lase mul minna,“ anus mees ning ta silmanurka tikkus pisar, mis veeres mööda ta vinnilist põske, „ma annan sulle ta aadressi, kurat küll, võin sulle isegi loovutada oma raha ja narkotsi.“ Hallid silmad vaatasin klaasistunult mulle otsa. Viis sekundit ta vaikis, kogus ennast ning üritas sõnu leida. „Adren, jah ta helistas mulle just, soovis, et ma viiksin talle kolme doosi jagu pulbrit. Raha tal ei ole, ei imesta ka, tema eluviisi juures on papp nagu päikesevarjutus, aga ta lubas mulle vastutasuks anda mingi antiikse uuri. Selle uuri pärast sa tahadki ta üles leida, eks? Ta varastas selle sinult.“
Hammustasin huulde. Ma ei mõistnud, kas olin vihane, et ta oli valmis minu kingituse andma ära, et saada kätte oma laks, või olin pettunud. Süda tõmbus valust kokku, neelatada oli raske, sest tundus nagu kurk oleks kokku tõmbunud. Emotsioonid ja tunded ei vii mind kuhugi, mõtlesin endamisi ja kogusin end kiirelt.
„Jah, just sellepärast ma teda otsingi. Anna mulle aadress ning hoia sellest inimesest eemale, kui ei soovi tegemist teha politsei ja palgamõrvaritega,“ pomisesin tusaselt. Keerasin mehe sõnad enda kasuks ning tundsin hetkeks kergendust, et ei pidanud ise midagi luuletama.
„Ta… Ad… Adreni aadress,“ kokutas mees ja näris hirmunult enda huuli, mis juba veritsesid, „on, see on ma ei tea… tean vaid ta korterinumbrit ja seda, kus see urgas asub. Siit kakssada meetrit jaama poole, kõndides mööda seda tänavat, kus me hetkel asume, siis on kakssada meetrit, jah, on küll. Korterelamunumber on viiskümmend kuus ning korterinumber on üheksa, see asub kolmandal korrusel. Kas sa nüüd lased mul minna? Palun…“
Sulgesin silmad ning keskendusin mehele. Tundsin meelte abil, kuidas ta süda täiskiirusel pumpab verd arterisse ning tema punased verelibled surevad ja uued punases luuüdis surevad. Ma oleks võinud tema eluleegi kustutada isegi ilma püstolita…
Raputasin pead, ma ei saanud lubada endale selliseid mõtteid, ma ei tohtinud. Surusin huuled kokku ja avasin aeglaselt silmad. Vaatasin meest, kes kartis mind. „Ma tahan su raha ja narkotsi, siis ma luban, et sa jääd ellu,“ sõnasin rahutult ning näpsasin mehe käest tema kotikese ja pistsin selle taskusse.
Mees noogutas käbedalt ja tõi taskust nähtavale rahakoti. Ta tühjendas rahakoti kohmakalt sularahast, pistis siis kõik minu kätte ning neelatas. „Palun lase mul nüüd minna,“ ütles ta nutuselt ja sülitas verd.
Sularaha krõbises mu käes ning maandus siis mu mantlitaskus. Vaatasin mehele sügavalt silma, samal ajal naeratasin kurvalt. Tõstsin püstoli mehe oimukohale ja kallutasin pead. Hetkeks vaatas ta mind pettunult, kuid siis mõistis ta oma saatust.
Vajutasin päästikut… kostis vaid hädine klõps. Ei mingit pauku, ei mingit verd.
„Ma ütlesin, et sa jääd elama, aga mõtle nüüd, kuid lihtsalt võib keegi su elu röövida. Tee endale teene ja võta oma eluga midagi ette. Saa selleks kelleks sa soovid ning muretse endale perekond,“ laususin ning langetasin püstoli. „Püstolis polnud kuule, et sa teaksid.“
Ta langes põlvili ja purskes hüsteeriliselt nutma. Läbi pisarate ta puterdas midagi ning tänas mind.
Peitsin püstoli mantli alla ning kõndisin mehest eemale. Ma ei ole jumal, olen ainult inimene, kes teab millist võimu ta omab.
Lonkisin mööda tänavat. See oli üksluine, hall ja suitsune. Vastik linnaosa. Ma ei mõista, kuidas Adren on suutnud siin pesitseda. Mu samme saatis vaikus. Raske oli mõista, kuidas sai sellises linnaosas nii vaikne olla. Võib-olla kõik alles magavad öistest tegutsemisest?
Jäin seisma korterelamu number viiekümne kuue ees, kuid siis meenus mulle, et mul on vaja välisuks lahti saada. Pööritasin silmi ja silmitsesin ukselukku. Seejärel peatus mu pilk tablool, kust sai valida korterinumbri, et külalist saaks sisse lasta.
Muigasin endamisi ja tõin põuest välja vee pudeli, mida endaga alati kaasas kandsin. Valasin vedeliku elektroonilisele tabloole ning kuulsin, kuidas see susisema hakkas. Kostis klõpsatus. Uks vajus raskelt lahti.
Tõmbasin ukse lahti ja astusin trepikotta. Ninna tungis kohaselt rõve kuse ja vere hais, mis ajas mind oksele peaaegu. Krimpsutasin nina ja sammusin trepini. Ma kartsin. Tundsin hirmu selle tema ees, ma ei tahtnud talle otsa vaadata. Mul oli vaja ennast kokku võtta.
Panin tumepruuni juuksesalgu kõrva taha ning hingasin sügavalt sisse. Julgus kogunes ja ma suutsin lõpuks hakata trepist üles minema. Aste astme haaval sammusin ma korruseid läbides sihtkohta. Süda puperdas mu rinnakorvis, peksis vastu rinnakut. Mul oli tunne, et hapnik puudus kehast täielikult, sest mu käed olid külmad.
Ma pelgasin. Kartsin nii väga tema ilmet või seda, kuidas ta reageerib, kui mind näeb. Olin ta jätnud, olin ta jätnud, et ronida kõrgele.
Uskumatult kiiresti seisin ma korter number üheksa ukse taga ja jõllitan ust. Tunnen, kuidas külmavärinad üle keha jooksevad. Sulen silmad ning tonksan jalaga mitu korda vastu ust. Ootan hetke ja koputan siis uuesti.
Sammude müdin kostub ning siis avaneb uks, tänu millele lähevad lahti ka mu silmad. Silman meest, kes vaatab mind kohkunud ilmega.
Tema ronkmustad juuksed on sassis ning koolnuvalge nahk lisab veel kontrasti ta juustele. Sügavsinised silmad piidlesid mind ehmunult. Tema silmade all olid tumedad kotid, mida eraldas vaid jõuline nina. Mind häiris see, kui kondiseks mees oli jäänud, kuid vaatasin sellest mööda.
Kolks.
Minu kingitud uur kukkus põrandale. Uur mille ta tahtis anda ära kolme kuradima doosi eest. Surusin valu alla ja eirasin südame pitsitamist. Mul oli vaja paista välja tugev. Olin juht ja kui juht langeb, siis on olukord lootusetu.
Mehe kondised sõrmed tõmbusid krampi ja ta sosistas: „Elysia…“ – ta raputas pead – „…kuidas?“
Miski mu sees muutus ning ma naeratasin. „Tere, Adren.“
Adren noogutas. Ta kummardus, et võtta maast uur, mille oli ehmatusest maha pillanud. Aeglaselt sirutas ta käe uuri poole ning kui ta oli selle kätte saanud, tõusis ta püsti ja vaatas mulle otsa. „Me eeldan, et sa ei ole siin mineviku pärast, eks?“
„Ei ole tõesti,“ paotasin vastuseks ning silmitsesin paistvat korterit, „ega sul ei ole midagi selle vastu, kui ma sisse tulen?“ Adren astus eest ära ja ma sisenesin korterisse. Mulle vaatasid vastu tühjad pudelid ning need, mis olid tõenäoliselt vihas puruks visatud, krigisesid nüüd mu talla all. Kõndisin ühte tuppa, kus oli auklikuks kulunud diivan, aken oli lahti vajunud ning odavast telekast jooksid igapäevased uudised, mis oli kokkuvõttes samad, kuid erinevad kuues. Lähenesin telekale ja lülitasin siis selle välja.
Vana kulunud diivan, mis oli korduvalt juba lapitud, püsis mu ees. Võtsin mantli seljast ning viskasin siis selle diivanile. Püstol ja vee pudel paistsid hõlmade varjust, aga see mind ei häirinud. Eemaldasin veel viisaka pintsaku seljast ning saatsin ka selle kiire liigutusega mantli juurde. Hetke pärast otsustasin, et ka patsikumm on liiast ning võtsin selle juustest. Mu pruunid kiharad langesid vallatult mu õlgadele. Peaks mainima, et tundsin end selles urkas koduselt, peaaegu, et isegi iseendana.
Istusin lõpuks aknalauale ja silmitsesin aknast välja tänavale. Üksik inimene lonkis keset tänavat. Ta lõi pahuralt plekkpurki enda ees ja hoidis käsi taskus. Kogu tema tähelepanu oli koondatud vaid tühisele purgile.
Liigutasin kergelt kätt ning tekkis tuuleiil, mis lennutas metallist purgi minema. Muigasin rahul olevalt, kuid siis ohkasin raskelt ja pöörasin pilgu Adrenile, kes oli vahepeal diivanile istunud ja silmitses nüüd mind. Tema sinised silmad olid kivistunud, ta oli lummatud minust.
„Miks sa siin urkas konutad, kui sul on Prantsusmaal veinimõis, mis on nüüdseks natuke metsistunud, kuid kus on maailma ühed parimad veinid?“ pärisin ma ning krimpsutasin nina. Mulle kohe üldse ei meeldinud see korter, sest siin lehkas maetud unistuste ja meeleheite järgi.
Mehe kulmud kerkisid. Ta silmitses mind üllatunult ja küsis siis vastu: „Kas mul on veinimõis?“ Hetkeks jäi ta mõttesse, kuid jätkas siis: „Hakkab meenuma jah. Isegi, kui ma oleksin seal konutanud, siis sa oleksid mu päevaga üles leidnud. Pesitsen siin pommiaugus, kuna lootsin, et siit ei leia mind keegi. Eriti sina.“
Hingasin sügavalt sisse ja tundsin, kuidas kaelalihased tõmbusid pingesse. „Sa peidad end siin minu ja teiste eest? Sa tead, et vajaduse korral leian ma su siit maailmast üles nädalaga,“ laususin ma, üritades endale kindlaks jääda, kuid kuulsin, kuidas mu hääl lõpuks kergelt murdus.
Sinised silmad muutusid kurvaks. Adren pööras pilgu minult ning võttis taskust suitsupaki, millest urgitses välja ühe sigaretti ja süütas selle. „Ma otsisin varju terve maailma eest. Pärast sinu lahkumist pole ma paikseks jäänudki. Maksimaalselt püsin ühes kohas aasta ja siis kaon. Ma pole inimestega just heal läbi saamisel,“ sõnas ta haavatult ning tõmbas mahvi. „Kuidas sa mu leidsid? Arvasin, et sellisesse kolkasse sa oma jalga ei tõstaks.“
Surusin huuled kokku ja noogutasin. „Ma tõesti poleks siia tulnud, kui ma poleks pidanud. Siiski mul oli vaja sind leida. Mingi surematu oli näinud su kattest läbi ja tuvastas umbmääraselt, kus sa asud. Peale su asukoha kaudset teadmist, otsisin üles esimese diileri, kuna tean, et sina ja narkootikumid olete lahutamatud sõbrad,“ sõnasin ning tõusin korra püsti. Liikusin mantli juurde, võtsin sealt kärmelt läbipaistva koti ja istusin tagasi aknalauale. „Minu õnneks pidigi see diiler just sinu juurde liikuma ja ma sain teada su aadressi.“ Viibutasin demonstratiivselt kotikest, ise samal ajal muigasin kavalalt. „Meelemürgid: alkohol, tubakas, narkootikumid on suutnud su võimed nii tuhmiks muuta, et sind on äärmiselt raske märgata.“
Adren raputas pahuralt tuhka põrandale, kuid siis märkas ta kotikest minu käes ning ta oleks peaaegu suitsu maha pillanud. „Sa röövisid diileri?“ küsis ta kohkunult, kuid tegelikult soovis ta mulle sel hetkel tormi joosta, võtta kottike ning segada valmis lahus.
Pööritasin silmi ja pomisesin siis pahuralt: „Ma ei röövinud teda. Andsin inimesele valida, kas ta lõpetab mingis tupik tänavas, prügikasti kõrval või võtab ta oma lühikese eluga ette midagi asjalikku. Tegin talle teene ja lõpetasin ta äri.“
Kiirustamata tõusis Adren püsti. Tõmmates sujuvalt oma nikotiinipulgakest, lähenes ta mulle. Ta silmitses altkulmu kotikest ja katkestas siis vaikuse: „Kas sa palun annaksid selle mulle? See asi pole mõeldud sinu jaoks.“
Raputasin muiates pead ning üritasin eirata suitsuhaisu, mis tungis mulle ninna ja tõi meelde nii palju eri mälestusi. Neelatasin ning manitsesin ennast, et ma üldse mõtlesin mürkidele. „Ma annan sulle selle siis, kui ma räägin ära põhjuse, miks siin olen ja saan loota su abile,“ laususin enesekindlalt ning vaatasin uue doosi järele nõrkevat Adrenit.
Vaikus. Meeli nüristav vaikus hiilis meie vahele. See piinas meid lausetega, kust puudusid sõnad, tühikud, komad, ning õrritas kohmakate pilkude kohtumisega.
Adren vaatas mind oma tuttavate silmadega ning kummardus mu poole. „Elysia, mind ei koti su Nõukogu, sina huvitad mind, kuid ma ei taha sinust hoolida, sest kardan uuesti haiget saada. Mina ei vaja teid, teie vajate mind,“ sosistas mees ning libistas õrnalt oma sõrmedega üle mu kaela. Ta asetas huulte vahele hõõguva sigaretti, võttis sealt mahvi ning kustutas selle siis vastu aknalauda ja saatis viimasele teekonnale aknast alla.
„Adren, meil on vaja su abi…“
„Elysia, pista oma kuradima Nõukogu kohta, kus päike ei paista, ning anna mulle see kottike. Ma võin siit hetkega minema kõndida. Mul poleks probleem end nii umbe juua, et kaoksin taas teie orbiidilt. Ma koosnen mürkidest,“ sisistas mees vihaselt ja istus mu kõrvale. „Palun mõista, et ma ei taha teiega koostööd teha ega ole selleks võimeline enne, kui saan enda doosi kätte. Sul veab, et sa oled sina, sest igale teisele inimesele oleksin ma ammu kallale läinud ainult ühe doosi pärast.“ Ta vaatas mind, silmad olid täis kurbust ning suu oli surutud vaevu märgatavaks kriipsuks.
Süda valutas. Vihkasin, et pidin praegu Adreniga rääkima. Siiski olin mina süüdi, et ta on jäädavalt oma elu persse keeranud.
Sulgesin silmad ja küsisin tasaselt: „Kas sa oleksid tõesti selle pulbri eest andnud ära minu kingituse?“ Mul oli seda kohutavalt valus küsida, kuid ma tahtsin teada tõtt. Avasin silmad ning vaatasin mehele otsa.
Adren langetas pea ning raputas pead. „Ma ei suudaks seda kellelegi anda. See on mulle kallim kui surm. Kavatsesin diileri panna unustama, et ta üldse siin käis, kuid kahtlen, kas see oleks õnnestunud. Pole enam aastaid oma võimeid kasutanud, kuna relvast ning ähvardusest piisab alati,“ ütles ta ning napsas mu käest kotikese. „Sa tahtsid tõtt ja said selle. Lisaks olen nüüd ka mina nõus osalema selles etenduses, mida Nõukogu plaanib korraldada, kuid sellest soovin ma kuulda alles siis, kui eufooria lõppeb.“
Tunded on vastikud asjad. Kõige jubedam tunne üldse on armastus, mida olen aastakümneid maha surunud. Olen olnud ükskõikne, külm ja tuim, et murda elus läbi, et teha enda igavese eluga midagi head, kuigi see tundus julm, mida ma korraldan.
Mu pilk püsis Adrenil, kui ta tõusis püsti ning võttis mu mantlipõuest veepudeli, avas selle ja jõi peaaegu pool pudelit tühjaks. Närviliselt võttis ta teleka kõrvalt kasutatud süstla ja lusika. Vaevaliselt hoidis ta vasakus käes lusikat, kuhu lisas natukene vett ja pulbrit. Taskust tõi ta välja välgumihkli, millega hakkas lusikat soojendama, kuniks valmis lahus. Rutakalt tõmbas ta lahuse süstlasse ja loksutas seda paar korda.
Adren vajus põrandale istuma ning toetas end diivani najale. Ta kooris vasaku varruka üles, mis paljastas tema süstimisarme täis käe.
„Palun ära tee seda, see ei anna sulle midagi,“ laususin ma talle, „sa kaotad nii vaid kõik.“
Adren purskas naerma ning vaatas siis tülpinult mind. Ta kallutas peas ja teatas siis: „Elysia, palun ära mine, see ei anna sulle midagi, kui lähed. Sa jätad mu kui lähed, kaotad mu.“ Silmis olnud valu oli asendunud viha ja pettumusega. „Kulla Elsysia, just nii ütlesid sa mulle mõned aastakümned tagasi. Mul ei ole enam midagi kaotada, põhjus, miks sina ega Nõukogu ei saa mind kontrollida.“
Järsku surus ta nõela veenidesse ning süstis lahuse organismi.

Teavita ebasobivast sissekandest!