Welcome, youre not invited -.- (jutt maailma suurimast egost) [Vol. six] (14)

Ärkasin uniselt Merru äratuskella peale. See undamine ajas mu hullust. Viskasin teki pealt ja ajasin Mer'i üles, kusjuures tema ei ärganud oma kella peale kunagi. Vahetasin riided ja me kõndisime alla. Mick valmistas endale võileibu ja ei teinud meist välja.
Kooli poole jalutades võttis Merru jälle selle teema üles.
Mer: "Sassu, sa pead Lucasega kokku saama. Issand jumal, kas sa pole näinud, kui nunnu ta on?"
Me: "Merru, sa võid ta endale saada, ausalt. Eriti kui sa arvad, et ta on nii nunnu" (muigasin)
Mer: "Omg, tõsiselt? Sa nagu üldse ei taha suhet?"
Me: "Mer, kui sa pole tähele pannud, siis Lucas on popstaar. Miks peaks ta mind üldse tähele panema?"
Mer: "Ta jälgib sind tantsimas, see on hea märk"
Surusin käe haigutuseks suule, kui Luc meist oma autoga mööda sõitis. Ma ei vaadanud tema poole. Lõpuks oli ta läinud ja hingasin jälle rahulikult.
Kool möödus krdi kiiresti ja kui Mer läks ennast tantsutundi kirja panema, tegin ma saalis venitusi.
Ta saabus koos Luci ja Jegiga. Vandusin paar krõbedamat sõna ja sidusin botaste paelad kinni. Istusin maha, sest mul polnud aimugi, mida ma peaksin tegema. Lõpuks ulatas Lucas mulle käe ja kui ma sellest kinni võtsin, tõmbas ta mu püsti. Siis pani ta muusika käima. Kehitasin õlgu ja kui tegin paar raskemat sammu, tegi ta need järgi sellise kergusega, mis mind ärritas ja mu vihale ajas. Proovisin tega pööret, mis oli mul vaid korra välja tulnud. Libastusin ja kukkusin, aga poiss sai mul käest kinni hetk enne seda, kui oleksin vastu maad prantsatanud. Urahtasin ja lasin tal ennast püsti tõsta.
Ülejäänud aja vahtisin lihtsalt, kuidas Luc ja Jeg Mer'ile samme ette näitsid. Ja.. Mul on isegi kahju endast, et olen nii loll olnud.. Sest kui Lucas aitas maha kukkunud Merilini ja oli sellise näoga, nagu oleks Mer olnud armas, siis tundsin hetkeks armukadedussähvatust. Aga see kadus sama kiirelt, kui see tulnud oli. Raputasin ärritunult pead. Kuidas võis see olla nii, et ma olin Lucas Collinsisse armunud? Lahkusin joostes saalist, suundudes stuudiosse. See oli olnud üks mu lemmikpaiku, enne kui tantsimise avastasin. Mulle meeldis laulda ja ma teadsin, et mul on hea hääl. Aga viimasel ajal ei kippunud ma eriti siia kohta.
Istusin tükk aega pingil ja siis, vaiksel häälel, hakkasin laulma. Olin need sõnad juba ammu kirja pannud, lootes, et kunagi saab neist laul. Ja kui need kõlasid, need päris meeldisid mulle.

verse:
You know,
I was, a happy girl..
You know,
I'm trying to forget.
In days, of
sun and happiness,
I'll never stay right here.

refr:
I see days,
moving right in front of me,
but still I am afraid.
You know I don't want to forget,
this happiness..
But always.. Always..
I'm waiting for you.

verse:
I know,
you liked me,
when not, then just a bit.
I know,
I liked you too.
But now,
I'm not, I'm not feeling good..
I'm always waiting for you.

refr:
I see days,
moving right in front of me,
but still I am afraid.
You know I don't want to forget,
this happiness..
But always.. Always..
I'm waiting for you.

Võpatasin, kui Lucase hääl minu selja taga rääkima hakkas.
"Mis asi see veel oli?" küsis ta.
"Kui sulle ei meeldinud, ei pea sa tänitama, eks?" nähvasin vastuse.ks. Ta raputas pead.
" See oli hea.. Tõsiselt head sõnad" sõnas ta. Vaatasin teda kahtlevalt. Lõpuks kehitasin õlgu:
" Ma ei laulnud selle pärast, et keegi mind kuuleks. Ja tead, on ebaviisakas teisi pealt kuulata"
" Ma lihtsalt kõndisin siit mööda, kui seda kuulsin. Vabandust.. " sõnas ta. Vaatasin teda ja kissitasin silmi. Siis aga miski minu sees liigatas. Ja ma tõusin püsti. Talle lähemale astudes püüdsin kõigest jõust oma jalgu ja käsi liikumast hoida. Aga mu teadvus oleks nagu surnud olnud. Jõudsin talle juba päris lähedale, umber paari sammu kaugusele, kui õnneks peatusin. Huh..
" Kas sa tõesti arvad, et see on hea laul? " küsisin entusiasmlikult. Naeratasin kogematta ja kohe punastasin. Krdi Merru, pani mind Lucasest mõtlema. Ja nüüd ma juba räägin temaga enda kirjutatud laulust. Mis mul, tõsiselt, viga on? Ta noogutas.
" Salmid võivad pikemad olla, näiteks kui sa paned kaks salmi kokku ja siis refrääni. Ja algusesse paar lauset refist." ja ta hakkas mu laulu laulma.

I'm waiting for you, I'm waiting for you..

verse:
You know,
I was, a happy girl..
You know,
I'm trying to forget.
In days, of
sun and happiness,
I'll never stay right here.

I know,
you liked me,
when not, then just a bit.
I know,
I liked you too.
But now,
I'm not, I'm not feeling good..
I'm always waiting for you.

refr:
I see days,
moving right in front of me,
but still I am afraid.
You know I don't want to forget,
this happiness..
But always.. Always..
I'm waiting for you.[/i]

Kui ta lõpetas, jäi mul suu lahti, minu laulust oli saanud meistriteos. Ja seda vaid paari muudatusega.. Mingi emotsiooni ajel ma kallistasin teda. Ja siis tõmbusin kahvatudes eemale. Ta kangestus, noogutas mulle ja lahkus siis. Istusin pingile, mõeldes, miks Luc nii kiirelt lahkus. Olin kuulnud, et nii käituvad vaid juttudes müstilised elukad, kes ei talu inimestele väga lähedal olemist. Aga ei.. See polnud võimalik.
Astusin kodu poole ja sinnajõudes mu tuju paranes veelgi rohkem. Merrut polnud kodus, aga ma ei hoolinud sellest. Ma lihtsalt logelesin oma voodil.. Läbinisti armunud, nagu ma olin..

Autori kommentaar »