LTWYL (vol. 3 ) (9)

Dear Diarie..

Maailm on kokku varisenud. Kõik on läbi... Kuidas sai Lallu mulle midagi sellist teha? Kuidas?! Kas ta ei märganud, kuidas ma Hugot vaatasin? Kas ta ei saanud aru, et Hugo oli minu oma ? Miks? MIKS? Mille eest ? Ma ei ole talle kunagi midagi teinud.. Eile õhtul, kui Hugo seda lausus, ei saanud ma aru, kuidas sain ma mitte nutma puhkeda. Aga kui Hugo klassist väljas oli, tegin ma seda. Pisarad lihtsalt tulid ja tulid.. Jooksin kähku oma korterisse, Hugost mööda. Ta märkas mind.. See oli kindel. Kõik vaatasid mind imelikult. Tema mitte. Vähemalt tundus nii. Tead, vahepeal mulle tundus isegi, et ma meeldin talle. Aga kõik see on nüüd kadunud.. Kõik on pime. Täna tõusis mul palavik ja arst soovitas mul kooli mitte minna. Viin homme tõendi. Täna on mul 39 palavik. Hugost. Oota mul tuleb ülbusehoog peale -.-

Kuradi t***st tõbras. Krdi p*r*e*e*t!!! See lita arvab, et on minust parem? Käi ****** sa krdi ****!

Viskasin päeviku nurka ja alles siis märkasin eelmisest päevast kortsunud lehekülge. Haarasin päeviku ja tegin selle sealt lahti. See oli kolmandast klassist. Ma ei mäletanud seda päeva, aga tundsin käekirja ära. Sellise käekirja õppisin ma oma esimeselt poisilt.. Hakkasin lugema.

Päevik..

Mul on paha olla. Täna kohtasin ma tüdrukut nimega Lisebet Delkaa. Ta tundub tore. Aga ta meeldib Maxile. Ma kardan, et ta võib poisi mult üle lüüa. Aga Max on liiga tore. Ta ei läheks Lisebeti juurde. Kuigi tundub, et.. Nagu oleks Lisebet natuke kade.

Pisar kukkus leheküljele. Nii et kogu selle aja oli Lisebet olnud minu peale lihtsalt kade? Aga miks ta ise endale poissi ei otsinud?! Miks ta alati minu poisid valis?! Mulle tuli meelde, et Lisebet lõigi Maxi mult üle. Aga ma olin liiga noor, et parima sõbra peale kuri olla. Me ju alles tutvusime..

Ajasin ennast püsti. Ma ei saanud lasta Lisebetil seda jälle teha. Ma poleks kunagi arvanud, et lähen oma põhikooli lõpuballile üksi, ja ei tee seda ka praegu. Aga mida teha? Vajusin tagasi voodile. See ei olnud lahe.. Kohe üldse..

Passisin enda toas veel kolm päeva. Lisebet ilmus mu ukse taha, aga ma karjusin, et see **** ära läheks. Järsult avastasin, et ball on juba järgmine päev. Olin nii masendunud, et tõin oma uue kleidi kapist välja ja lõikasin selle sõna otseses mõttes puruks.

Kuradi kool, kuradi Hugo, kuradi Lisebet, kuradi ball.. mõtlesin ma kogu selle aja. Alles siis tuli mulle meelde, et see kleit maksis üle kuuesaja euro. Lamasin voodil, kui uksekell helises.

Avasin ukse ja olin valmis karjuma, aga tardusin, kui nägin, kes ukse peal on. Seal oli Hugo. Mu silmad läksid suureks ja suu paotus. Hugo osutas mu sassis toale.

" Kas ma võin sisse tulla ? " küsis ta. Ma vaid noogutasin vastuseks ja tormasin kiiruga koristama. Aga ta tõstis vaid käe ja raputas pead.
" Pole vaja koristada " lausus ta mind vaadates. Noogutasin ning istusin toolile.

" Ma kuulsin Lisebetilt, mis juhtus " lausus ta. Oleksin tahtnud karjuda ja kätega ringi vehkides mööda tuba joosta. Aga miski ta pilgus naelutas mu paigale. Ta jätkas:
" Ma ütlesin talle ära ". Raputasin jälle pead, nagu õppealajuhatajaga rääkides. Suu vajus lahti, kui ma seda kuulsin. Ja naeratus valgus siis minu näole. Ja seekordne ülbusehoog aitas mu tardumusest välja.

" Nii et sa tuled minuga ballile " nentisin. Irvitasin. Aga Hugo sai sõnumi ja pidi minema. Sulgesin naeratades tema järel ukse. Ja siis..

Mul pole kleiti

Autori kommentaar »