LTWYL (vol. 2 ) (11)

Dear Diarie..

Oww kell on allen 6.00. Ma olen nii väsinud, et võiksin nii umbes kümme tundi veel magada.. Aga pean ennast üles ajama -.- Ma vihkan ühikat! V.i.h.k.a.n. Aga see on mu ainuke võimalus stipendium saada ja Ameerikasse sõita, so -.- Ma tean, ma tean, et ma kirjutan kogu aeg seda smile: -.- . Aga see on harjumus :D Aww ma kirjutan nii aeglaselt. Kell juba 6.15 . Aga jahh. Oota ma korra haigutan. Ei saa korra kirjutada. Oi. Täna on tähtis päev. Hugo.. Aga jah. Ma hakkan nyyd riidesse panema. Pean kähku valmis saama. Saame pool kaheksa Lalluga kokku. Tema kiirest kõnest oli aru saada vaid, et tal on mingi ülessanne tegamatta ja ta peab minu pealt spikerdama -.- . Nojah. Parimat sõpra ikka alt ei vea. Aga jhh. Lõpetan siish nüüd. Sauu.

Viskasin päeviku kiiruga voodile. Märkasin, et selle üks lehekülg jäi kortsu, aga ei viitsinud seda viga parandada. Viskasin kiiruga mõned hilbud selga, ja alles siis tuli mulle meelde, et täna kohtun Hugoga. Kohe tuli mulle ülbe bit*chi hoog peale ja panin selga ohtliku dekoteega pluusi ja miniseeliku. Vaatasin end peeglist ja naeratasin. Oigasin, kui kella nägn. Viie minuti pärast pidin Lalluga kokku saama. Viskasin jaki peale ja tormasin kolmandalt korruselt alla. Ohkasin, kui jõudsin täpselt õigeks ajaks. Lallu muidugi juba ootas mind. Kohe hakkas ta pastakaga midagi vihikusse kribima. Varsti sain aru, et see ei olnud mitte vihik, vaid päevik.
Mul jäi suu lahti. See ei olnud Lallu moodi. Esiteks oli päeviku pidamine ühikas keelatud ja teiseks mina olin see, kes päevikut pidas. Kõndisin temast mööda. Ma ei tea, miks, aga see oli üks mu hulludest ülbusehoogudest -.- . Lallu vist ei märganud mind. Selleks oli ta liiga oma päevikusse süvenenud.
Kõndisin otse oma klassi ja istusin oma kohale klassi ainukese akna ääres. Kohe sattus minu lauale ka väike paberilipik.

Chris ja CHris..

Ma ei hakanud rohkem lugemagi, liccalt jalutasin otse Jaika laua juurde ja virutasin paberi tema nina ette. Kuigi ta oli just oma sõpradega lobisenud, pööras ta nüüd pilgu minu poole. Irvitasin, kui nägin, et ta silmad on hirmust suureks läinud. Vaatasin talle otse silma.

" Oi Jaika, kas see väike.. paberike on juhuslikult sinult? Tead, ma arvasin, et kuna sa kogu aeg mulle neid kirjakesi saadad, siis ( loomulikult pole ma neid kunagi lugenud ) äkki tahad sa homme minuga välja tulla? Saame pärast tunde väljakul kokku. Tead küll, kooli ees. " laususin flirtivalt. Muidugi olin ma neid kirjakesi lugenud ja ma ei tahtnud temaga välja minna, aga see oli suurepärane võimalus teda alandada. Mõned tema sõbrad naersid ja üks isegi vilistas. Ja minu õnneks: ta noogutas. Yay. Kiirustasin Helmey laua juurde. Ta oli meie klassi kõige koledam tüdruk. Paks, vinniline ja rõve.

" Helmey. Kuidas sulle meeldiks homme pärast kooli kooli ees Jaikaga väljakul kokku saada ? " Ta nägu läks naerule ja silmad suureks ning teadsin, et sellest saab asja.

Kohe helises ka tunnikell ja ma kõndisin naeratades oma kohale.
Tunnid olid igavad, nagu alati. Räägiti majanduslangusest jne.. Kooli lõp#!?!#s nägin ma Lallut. Ta oli vist märkuse saanud ja saatis mulle vihase pilgu. Ohkasin ja kõndisin eemale. Otse Hugo klassi poole. Kõndisin klassi ja nägin, kuidas kõik asju kokku panevad. Nägin ahastuses, et Hugo oli juba peaaegu valmis.

Kurat küll ma ei saa lubada, et ta välja läheb ja seal keegi ta ballile kutsub. Aga ma ei saa teda ka siin kõigi teiste ees kutsuda. Kuraat!

Kõndisin tema lauast mööda ja tõmbasin koolikoti luku lahti, nii et kõik ta õpikud kukkusid maha. Kui Hugo neid kiiruga tõstma hakkas, läks tema õpetaja kiiruga õpilaste järel välja. Jäime Hugoga kahekesi ja otsemaid tõttasin teda aitama.

" Aitäh " ütles ta naeratades, kui kõik õpikud olid tagasi kotis. Ma naeratasin vastu. " Mida sa siin teed ? " küsis ta.
" Tulin eile kell 10 shoppamast ja see krdi õppealajuhataja määras mind seda klassi koristama " vastasin talle ausalt. Või noh.. Pooleldi ausalt. Mind poldud tegelikult just siia klassiruumi määratud.
" Kas vajad abi ? " küsis ta. Oleksin pidanud vastama, et ei, aga ma lihtsalt noogutasin arglikult ja punastades.

Niisiis koristasime klassi. Koos. Lauaalused olid keelatud nätsudega täidetud ja põrand mudaseid jalajälgi täis. Ahastus oleks peaaegu mu üle võimust võtnud, aga siis meenus mulle, et olen koos Hugoga ja naeratus paiskus mu näkku.
Paari tunniga oli klass koristatud ja Hugo oli just lahkumas, kui teda hüüdsin:
" Hugo, kas sa tahaksid koos minuga ballile tulla ? " Ta punastas. Aga selliseks vastuseks, polnud ma valmis. Kohe üldse mitte.
Aga ta ütles seda
" Vabandust Sadeline, aga ma lähen juba Lisebet Delkaaga "

Autori kommentaar »