Gone Forever (5)

Proloog ;


„Proua C l a v i c o r d!“ hüüdis teenijanna hääl tungivalt kusagilt kaugelt. Justkui pimedusest kõlas see kellukese helinana. Kuigi Helene Clavicord magas samal hetkel üpriski sügavalt, äratas teenijanna meeliläbistav hääl ta. Võpatades avas naine tugitoolis istudes silmad. Ta aimas vanema naise hääletoonist, et midagi on väga valesti. Helene hüppas kärmelt püsti ning kuulis samas riide kärisemist. Kiire pilguheit kleidile, ütles talle, et vana renessansiaegne tumelilla kuninglik kleit, mida ta oma vanaema sünnipäeval kandma oli pidanud, oli paremalt küljelt peaaegu pihani lõhki kärisenud. Urahtades rebis Helene kleidi ka teiselt poolt katki. Nüüd pöördus ta murelikult teenijanna poole. Vana naise pilgust oli aru saada, et tulemas on midagi kohutavat. Järsku kuulis ta enda kõrvalt tulevat tasast norsatust ja võpatas. Kähku pööras ta pea sinnapoole ja uuris kahte väikest tüdrukut kuldses hällis. Ühte neist kattis heleroheline, teist kuningsinine tekike. Kui ta neid vaatas, ilmus Helene silma pisar. Need olid tema kullakesed. Väikesed lapsed, vaid aasta vanused. End kogudes pööras naine pea taas teenijanna poole. Üksik pisar voolas mööda ta põske alla. Klaasistunud pilguga tuba vaadates moodustas ta hääletult huultega sõnad: „Mis lahti on? Mis juhtus?“. Ja siis pööras ta pilgu tagasi teenijannale ning silmitses toda pingsalt. Helene lootis kogu südamest, et ta kahtlused ei osutu õigeks. Aga saatuse vastu, kahjuks, ei saa. Sest just siis lausus vana teenijanna need kohutavad, saatuslikud sõnad…
„Nad on siis.“ Helene tardus. Ta sulges silmad, püüdes nii peatada neist voolavaid pisaraid. Naine sulges end oma mõtetesse. Need olid kohutavad, õõvastavad mõtted, mida ta iga hinna eest vältida püüdis, kuid mis end vägisi tema pähe söövitasid. Nüüd nuttis Helene kogu südamest. Ta teadis, kellest teenijanna, proua Fell, rääkis. Ta teadis, et on hukule määratud, kui nad teda just vangi ei võta, milleks ol.i imet vaja. Aga sellele imele pidi Helene lootma. Ta oli seitsmenda tütre seitsmes tütar ning ta tõotas endale, et astub saatusele vastu, maksku see mis maksab. Ta ei lase mitte kedagi oma tütarde lähedusse. Mitte kedagi. Naine asus otsima enda seest seda väikest võlujõu täpikest. Tavaliselt läks tal sellega palju rohkem aega, kuid täna… Ta ei teadnud, äkki oli see hirmust, või äkki vihast, aga Helene nägi seda kohe. See väike sinine säde otse südame kõrval. Ta sukeldus selle sisse ja ammutas sellest väge.
Järsku võttis keegi naise käest kinni. Silmi avades avastas Helene Margarete Felli, kes tema külje all nuuksus. Naine ohkas. Järsult avas keegi kaks raamatukogu uksepoolt. Helene tõstis pilgu ja nägi tõmmut, kiilast meest ukseavast nende poole sammumas. Paari sammuga oli mees nende juures. Margarete vajus tolle õlale. Mõne sekundi vältel kuulis Helene Clavicord vaid oma lemmik teenijanna summutatud nuukseid. Ta pilgutas hämmeldunult silmi. Kõik oli juhtunud nii kiiresti. Alles paari tunni eest olid tema ja naise abikaasa Davis tähistanud väikeste kaksikute esimest sünnipäeva. Alles olid nad ulatanud väikesed pakikesed mässumeelsele Alexandrale ning armsale, häbelikule Sarafinele. Alexa oli oma paki rõõmsalt kiljudes puruks kiskunud, Sara aga, oma vanemate suureks üllatuseks ja jahmatuseks, oli natuke aega paki kallal pusinud, siis seda oma suurte pruunide silmadega tükk aega vaadelnud, ning siis… Selle korralikult avanud, täpselt nagu täiskasvanu. Aga nüüd seisis Helene siin, pimedas raamatukogus ja tõdes, et tõenäoliselt ta tänast ööd üle ei ela.
Järsku jooksis ustest sisse Davis ning haaras Helene oma embusesse. Kuid siis köhatas tõmmu mees ja naine tõstis pilgu. Kähku sammus ta oma laste juurde. Õrna puudutusega äratas ta ühe neist, Sarafine. Tüdruk avas aeglaselt oma suured silmad. Helene õnneks ei hakanud ta nutma. Naine võttis kaelakee kaelast ja pani selle Sarafinele kaela. Siis võttis ta tüdruku sülle ja uinutas loitsuga magama. Helene märguande peale võttis Davis ka Alexandra ning nad astusid tõmmu mehe järel majast välja. Ka Margarete tuli kaasa. Tõmmu mees (Brian) oli ainuke, kes noole vihinat kuulis. Aga ta pöördus teenijanna poole liiga hilja. Nool oli juba tolle kaela läbistanud. Brian karjus vihast. Kähku jooksid nad auto juurde. Helene istus autosse ja pani lapsed enda kõrvale. Paari sekundi pärast nad juba sõitis. Kuid Helene teadis, et nad tahavad teda, ja ainult teda kätte saada. Seega hüppas ta autost välja ja jooksis metsa.

Samal ajal karjatas Davis. Ta viskus naisele järele, kuid Brian peatas ta.
„Pole mõtet… Ta teeb, mida tahab,“ lausus mees ohates. Järsku kuulsid nad suurt põntsu ning lagi vajus pooleldi sisse. Davis läks näost valgeks. Üks must küünis murdis katusesse augu.
„Peaaegu kohal…“ pomises Brian. Ning tõesti. Paari sekundi pärast sõitsid nad läbi jõe, ning küünis kadus. Davis ohkas õnnelikult. Kuid kahtlused Helene pärast närisid teda ikka veel.
Natukese aja pärast ilmus nähtavale must suur villa moodi maja. Davis silmitses seda kuidagi kahtleva ilmega.
„Mis see on?“ küsis ta.
„Lastekodu“ vastas Brian süngelt.
„Aga neil olen ju mina!“ hüüdis Davis. Brian vaatas talle süngelt otsa. See pilk ütles täpselt: „Aga nad jahivad sind. Kui nad sinuga on, pole neil lootustki.“ Davis ohkas. Kui Brian lastekodu ette parkis, hüppas mees autost välja, võttis lapsed ja viis nad maja verandale.

Hommikul leidis lapsed sealt leedi Barbara ning viis nad lastekoju. Kümne aasta pärast olid neist kasvanud teismelised neiud, kes ei teadnud midagi oma minevikust, oma vanematest ega maagiast…

Sõnu: 845
Märke (tühikuteta): 4730
Märke (tühikutega): 5662
Lõike: 17

Autori kommentaar »