Lumeprintsessi lugu (7)

Ühel talve hommikul, kui ma õues kelgutasin, hakkas vaikselt lumehelbeid langema. Nad hakkasid mulle jutustama: "Üleval kõrgel pilvede peal on üks ilus helesinine loss. Seal lossis elab lumeprintsess kes kannab ainult helesiniseid riideid ja armastab väga helesiniseid asju. Lumeprintsessile meeldisid kõige enam helesinised pipargoogid ja veel meeldis talle arv 15. See tundus talle nii helesinine number. Kuna talle nii meeldisid need asjad siis sõi ta iga päev hommikul 15 helesinist piparkooki, lõunaeineks 15 helesinist piparkooki ja õhtu söögiks jälle 15 helesinist piparkooki. Printsessil on ka lumevabrik ja sealt me tulemegi."
Lund sadas edasi ja järjest huvitavamaks jäks jutt lumehelveste vahel. Paistis, et minust ei tehtud enam välja. Tundus, et nad räägivad oma vahel ja ei panegi mind tähele. Kuid siis katkestasin nende jutu:
"Kas te teate kuidas Lumeprintsessi juurde pääseb?"
"Meie teame ainult kuidas alla saada. Üles tagasi minekut meil vaja pole ja nii me ei teagi kuidas seda saaks." ütles üks lumehelbeke kes just mu kinda peale langes.
Äkki kostis kuskilt hääl: "Mina tean kuidas saab!"
Ma vaatasin üles ja nägin seal üht tihast. Lind rääkis edasi:
"Kui sa väga tahad võin su sinna viia."
"Aga kuidas? Sina ei jaksa ju mind kanda!" laususin siis.
"Jaksan küll!" kõlas vastuseks
"Ei tea kuidas!" ei uskunud ma seda.
"Kohe näitan." ja linnuke lendas maha, et saaksin talle selga istuda. "Istu peale!"
Seda ma ka tegin ja äkki imestasin, et olin linnukese seljas. Ta oli tohutult kasvanud või olin mina tohutult kahanenud. Iga tahes seal ma lendasin.
Jõudsime pilvede peale ja seal oli väga kena helesinine valgus. Eemalt paistit tõesti kena loss ja sinna poole me lendasimegi.
"Kas seal elab tõesti Lumeprintsess?" küsisin ma erutatult.
"Jah" vastas väike tihane. "Seal ta elab."
Lossi uksel ootas meid printsess ise.
"Tere, väike tüdruk!" hüüdis ta. "Mul on nii hea meel sind näha!"
"Tere!" ma ei teadnud midagi muud öelda.
"Mina lähen tagasi alla, lume helvestega mängima!" ja tihane lendaski minema.
"Aga kuidas ma pärast alla saan?!" olin ma ehmunud.
"Ära muretse, küll ma tean juba mida teha." rahustas mind prinsess.
"Kuidas su nimi on?" küsisin ma. "Kas kõik hüüavad sind ainult Lumeprintsess?"
"Ei, mind hüütakse ka Liisi." vastas Lumeprintsess Liisi.
"Olgu. Minu nimi on.." alustasin ma.
"Ma tean mis su nimi on." naeratas Liisi. "Lähme vaatame nüüd mu lossi. Sa tahad kindlasti seda seest poolt näha."
"Tahan küll!"
Sisenesime lossi ja ma pidin ääre pealt pikali kukkuma. See mis ma nägin oli nii ilus. Helesinised toad kus oli palju ruumi ning kõik sädeles ja helkis. Liisi näitas mulle oma tuba ja kööki ja elutuba ja einestamis tuba ja saali ja veel palju, palju ruume. Kõik rõdud ja sise õued said vaadatud, ning lõpuks läksime suurde loomade parki kus olid kenad helesinised lilled ja palju armsaid loomi.
"Nüüd on aeg veidike lõunat süüa." lausus Liisi.
Me läksime kööki ja palusime toatüdrukult, et ta kataks laua kahele. Ja see järel läksime vaatasime helesiniste pilvede pilte.
"Need on mu enda maalitud." ütles Liisi.
"Väga kenad!" laususin ja imetlesin pilte edasi.
"Teie eine on valmis!" kuulsin toatüdrukut lauda kutsuvat.
"Lähme nüüd" ütles Liisi ja me läksime einestamis saali.
Meie mõlema taldrikul oli 15 helesinist piperkooki. Need olid ime maitsvad piparkoogid!
"Kuidas maitseb?" päris printsess minult.
"Väga head! Ma pole paremaid kusagil saanud!" kiitsin ma piparkooke.
Kui olime ära söönud pidin hakkama koju tagasi minema.
"Nüüd lähme lumevabrikusse:" ja me läksime Liisi palve järgi liftiga helveste vabrikusse.
"Mine hüppa nüüd siit august sisse ja lume helbed kannavad su vaikselt maha! Tule siis mõni teine kord veel kui aega saad!" soovis Liisi.
"Tulen. Siis teeme veel midagi põnevat, on ju!" laususin mina.
"Jah! Aga nüüd pead minema! Tsau!"
"Tsau!" ja ma hüppasin auku.
Seal olid tuhanded lume helbekesed ja nende kõikidega koos ma hõljusingi maa peale tagasi. Seal oli mu kelk mis oli juba päris suute lume kihi alla mattunud. Ma pidin nüüd kähku koju lippama, sest ainult viieteistkümnest helesinisest piparkoogist ei saa korralikult kõhtu täis. No, vähemalt mina mitte.