Draakonisaatus . (6)

Mina olengi see kõige paham draakon, kelle nimi on Kefo - ma olen Jullodraakon, ehk verest toituv draakon. Ükskord ammusel ajal, kui ma sündisin, erinesin ma juba siis teistest draakonitest, nimelt olid minul kihvad.
Mu ema on Furanodraakon, ehk tuldpurskav taimetoitlasest draakon ja isa on Jellydraakon, ehk lihast toituv draakon.
Paljud on öelnud, et ma olen rohkem isasse - nii välimuselt kui käitumiselt. Ma olen musta värvi ja punakate silmadega, nagu minu isagi.
Kuna küla, kus me elasime, Dracoküla, olin mina ainukene, kes oli veredraakon ja sellepärast mind ka eirati.
Teised olid tavalised lendavad ja lihtsalt tuldpurskavad draakonid. Ka vanemad jälestasid mind, kuna ma olin see draakon, keda tuli vihata, sest igakell, mil ma janune olin verejärgi, võisin ma kasvõi enda ema või mõda sõpra rünnata.

Kui tavaliselt lubavad vanemdraakonid enda lastel koopast lahkuda poole sajandi vanuselt, siis mina pidin juba 20 aastaselt sealt lahkuma, kuna vanemad ei austanud mind.
Nii ma sattusingi ühele tundmatule alale. Ma veel mäletan, kuidas mulle tulid vastu sinised Krofedraakonit - nemad olid need draakonid, kes toitusid ka verest, nimelt enda verest.
"Hei, sina !" möirgas üks mulle. Neelatades jäin seisma ja vaatasin neile otsa.
"Kust sa tuled siia ?" küsid üks draakonitest.
"Ma tulen Dracost. " vastasin vaikselt kohapeal hõljudes.
Nad naeratasid ja sõnasid : " Tule kaasa meiega."
Lendasin nende kõrvale ja siis asusimegi teele, kuhu ma elama jäin.
Õnneks elasid seal kõik sellised nagu mina - verest toitujad.
Need kaks draakonit, kes mind enda juurde kutsusid, olid Defro ja Mecky . Hea, et ma kodust lahkusin, sest keegi ei sallinud mind seal, isegi minu ema ega isa. Rohkem sugulasi ega sõpru mul seal polnud.
Nüüd elan ma siin külas juba neljandat sajandit ja olen ka leidnud endale drakoarmastuse - Lilly . Koos oleme me olnud üle kolme sajandi ja drakolapsi on meil kuskil kahekümne kanti. Kõik nad on juba suured ja ammu lahkunud meie koopast.
Nüüd, mil ma olen vanaks jäänud ja varsti suremas, tean, et see oli saatus, et ma sellisena enda perre sündisin. Poleks ma veretoituja polnud, poleks ma endale drakoabikaasat leidnud, minu eludrakoarmastust Lillyt ja armastusväärseid drakolapsi .

Autori kommentaar »