Live ur life / 13 (2)

"Vii.. See.. Poiss kiiresti meie.. majast.. VÄLJA!!" karjusin Martinile kõrva. "Miks? Ta on minu ammune sõber.." ütles ta. "Ära mind selle mehega üksi jäta. Palun, minge kasvõi kuhugi linna peale, aga ära mind temaga koos jäta.." sosistasin, ning keerasin ennast voodilt põrandale, ning keerlesin voodi alla.

"Kuule, Rex. Aga lähme linna peale, et siin pole midagi teha..". Kuulsin vaikselt, kuidas Rex nõustus.

________________________________________________________

Väljas oli juba hämardunud, kuid Martinit polnud ikka veel kodus.. Kell oli ju umbes 12, kui ta ära läks.. Aga suveaeg, ja hämardub.. Kell on umbes 11 öösel..

Käis kõva pauk ning sisse tormas Martin, kes ilmselgelt kaine ei olnud. Peitsin ennast voodi alla.. "Ma tsekkan, kas eit on kodus.." ütles ta.
Martin käis kõik toad läbi, mind otsides. Mu süda peksis.. "Eite pole. Tulge sisse!" karjus ta, ning sisse astusid kaks tütarlast. Mõlemad poolpaljad. "Kes essa on?" küsis Martin neilt. Mõlemad tüdrukud tõstsid itsitades käe.. "Sorri Teresa, aga Miranda oli ennem.." ütles Martin. Too Teresa tegi "feik" kurba nägu.. "Miranda, tule nüüd!" käsutas Martin, ning tiris ta käest meie voodi peale.

Mu pisarad voolasid. Oleks tahtnud karjuda, kuid ei suutnud. Panin käe pea alla, ning jäin sinna põrandale nuttes magama..

Hommikuks oli vaikus.. Hiilisin voodi alt välja ning uurisin ümbrust. Martinit ja kahte tibi polnud. "Saangi üksi olla.." ütlesin ma väga kurvalt.. Tegin endale hommikusöögi ning jõin kohvi. Poole lonksu pealt tormas Martin sisse. "Tsau kallis, sorri et ma eile koju ei jõudnud.. Ma jäin Rexi juurde..". Kallasin kohvi mis minu suust läbi käinud tassi tagasi. "Ei sa ei käinud üldse kodus ja ei keppinud ku.rat mingit kahte tüdrukut, üldse mitte..". Martin vaatas mulle otsa. "Sa.. Sa olid kodus?" vaatas ta mulle suurte silmadega otsa. "Detektiiviks hakkasid või?" karjusin ma. Ma võtsin oma kohvitassi ning viskasin selle talle näkku. "Ma ei taha sind mitte-mitte kunagi sind enam näha, tõesti käi kuradile. Ma vihkan sind sa õudne mitmenaisepidaja. Ahhh!" karjusin ma, ning jooksin trampides majast välja..

"Diana.. Anna andeks, tõsiselt ka.." ütles ta mulle. "Kuule unusta ära, saad sa aru, tõesti.. No käi minema siit minu juurest eks. Võta kasvõi kõik minu asjad endale, ma ei lähe sinna majja kunagi sisse, ma ei taha sind puudutada, ega mitte näha. Saad sa aru?" karjusin ma ja virutasin talle. Kõndisin mööda maanteed linna poole. "Palun, Diana!" ütlesis poiss, kes mulle sörkides järele jooksis. Ta vajutas oma suu minu suule.

"Käi minema, kas sa aru ei saanud?" kisendasin ma. "Sa ei kavatse siit üksi linna kõndida ju.." ütles ta mulle imelikult otsa vaadates. "Ja vot kavatsen küll. Jäta mind nüüd rahule..!" ütlesin ning jätsin Martini sinna tee äärde seisma.

Autori kommentaar »