Live ur life . / 11 (3)

Küsiksin täna, kas lugejaid üldse on? Kui ei ole, jääb see osa ka viimaseks. Mis mõttes, ma ei kirjuta seda osa ju siiski iseendale..

Ka Martin oli varsti üleval. Ta avas tuunikalakonservi ning praadis kartuleid, mis ta keldrist leidnud oli. "Sa nii vara üleval.." ütles ta mulle. Noogutasin. "Täna lähme su asjadele järgi..". Noogutasin jälle. Ta suudles mind..

__________________________... söödud ja ümbrust uuritud, kutsus Martin meile takso. Seekord sõitis takso veidi vähem, kui eelmine, sest kiirus oli poole suurem.
Martin ulatas taksojuhile nõutud raha, ning me astusime sisse vanasse kortermajja. Keerasin ukse lukust lahti. Vaikus. Käis ainult seinakell. Vaatasin igaksjuhuks üle ka magamistoa, kas keegi on seal. "Neid pole!" ütlesin Martinile, ning ka tema astus tuppa. Võtsin riidekapist suure koti. Matkakoti täpsemalt. Pakkisin sinna kõik umbes vajaminevad asjad ehk siis palju-palju riideid. Võtsin ka kaks sinist võimlemismadratsit, et kusagile telkima saaks minna. Andsin Martinile kätte telgi. Panin kotti veel rahakoti, päikeseprillid, ning ka läpaka. Leidsin enda sahtlis üles raha, niiumbes 90 eurot. "Kas sa midagi süüa tahad?" küsisin Martinilt. "Kohvi võtaks ainult.." noogutasin talle ning panin kohvivee keema. "Võtame sinna ka kohvi kaasa, eks?" | "Mhmm.." noogutas ta.

Järsku kõlas kaks tuttavat häält. "Mamps ja paps tulevad!" ütlesin ma paanitsedes. Tormasime Martiniga minu tuppa. "No kuhu Diana võis küll minna? Ma hommikul helistasin talle, viskas kõne ära! Ei tea miks ta üldse põgenes.. Kas sina tegid midagi valesti?" küsis isa murelik hääl. "Ei, vist.." ütles ema arglikult. Tema hääles oli kuulda, et tegelikult ikka tegi küll.. "Siin on kohvilõhn.." ütles isa. Kuid selle unustasid nad kiirelt. Nad läksid vist magamistuppa.

Autori kommentaar »