Live ur life / 10 JUUBEL ^-^ (4)

Olin šokis. Ma ei arvanud, et ma tõesti kavatsesin tema juurde kolida. Kuid ta on nii armas ja hooli.tsev. Ta võiks ainult vähem juua.. Aga Madise pean ma siiski maha jätma, sest Eestisse ma enam ei satu.. "Lähme minu juurde, me peame minu vanematega rääkima.." Martin nõustus ning me hakkasime minu juurde minema.

________________________________________________________

Keerasin ukse lukust lahti, kutsusin Martini sisse ning keerasin tema järel ukse lukku. See on Martini esimene kord, kui ta tõepoolest tuleb minu poole ukse kaudu. Märkasin sofal ema, kes oli seal mingi teise mehega. Isa see küll polnud. "Ema?" karjusin ma, "mida sa teed praegu oma aruga?" küsisin talt. Maarika (ema nimi lolz.) jäi mind šokis vahtima. "Mina tulin sulle šokis teatama, et ma olen rase, ja ohhoo, siis sa kuradi ameled siin mingi faking võõra mehega! Sul imelik ei ole vä?" karjusin ma. Jooksin koridorri tagasi, ja panin kiiruga jalanõud jalga. "Tule, lähme ära!" ütlesin Martinile ning tirisin ta uksest välja.

Tirisin poissi kaua, kuni jõudsime parki, kus me Amandaga tihti käime. Hakkasin nutma ning potsatasin liivakasti, mis seal aegade algusest olemas oli olnud. Martin istus mu kõrvale ning lohutas mind. "Mõtle sellele, kõigil on vaja vaheldust.. Ju siis oli sinu emal ka seda vaja." ütles Martin. "Usu mind, mina näen oma isa korduvalt teiste naistega. Alguses oli see tõesti šokk, aga ma sain sellest kiiresti üle.." kurtis ta. "Lähme minu poole?". Jäin nõusse, ning me tatsasime uuesti Martini poole.

Jõudsime Martini "villasse". Martini vanemad vaatasid mind imelikult, sest mu meik oli nutmisest laiali läinud. Poiss saatis mind üles, ning sosistas; "Minu vanemad ei teagi seda lapse värki. Oota siin, ma lähen räägin nendega..". Nõnda ta kadunud oligi. Korraga kuulsin klaasi klirinat ning seejärel karjumist. "Kas sa üldse mõtlesid ka, kui selle li.ta rasedaks tegid? Mis kurat sul arus oli? Miks te kaitsevahendeid ei kasutanud, ah? Appikene, mis me selle sinu naisega nüüd teeme, ah? Äkki teeksite meile kaksikud ka?" karjus keegi väga kõva häälega, arvatavasti Martini isa. Kuulsin, kuidas Martin enda toa poole sammus. "Säh. Meile anti suvila võtmed. Lähme sinna!" ütles ta, samal ajal asju kokku pakkides. "Aga minu asjad?" ütlesin mures olevalt. "Homme, kui sul vanemaid pole, siis lähme neile ka järgi.." vastas ta kiirustavalt. Martin andis mulle seljakoti, ning palus kõik riided kotti panna. Ta võttis sahtlist raha. Nii umbes 150 eurot.

Istusime taksosse, mille Martini isa meile tellinud oli. " Vanemad polnud kuigi vaimustatud, jah?" ütlesin ma kurvalt. Martin noogutas.

Taksosõi kestis tund aega. Auto viis meid kuhugi metsa vahele. Telliskividest laotud maja nägi välja suhteliselt kõhe. Kardinad olid akente ees, ning aknaraamid olid ka üsna uued. Sisse astusid sa otse kööki. Vasakule jäi tuba, kus oli suur, kahekohaline voodi. Sealt toast edasi sai telekatuppa. Telekatoast elutuppa, ning elutoast vetsu. Elutuba ja kööki ühendas ka uks.

Martin hakkas asju lahti pakkima. Väljas juba hämardus ja mul oli õudne olla. "Diana, kas sa kaksikuid tahad saada?" ütles ta salakavalalt. " Omg, sa mingi kiimas või?" vastasin ma pilastavalt. "Me oleme kahekesi siin ju.." | "Aga mitte ainult täna." ütlesin ma seepeale. Martin pettus, et ma temaga suurte-inimeste-asja teha ei tahtnud. Ma pugesin voodisse. Poiss andis peale mulle suure tekikoti, ning puges ise ka selle alla.

Ärkasime selle peale, kui minu telefon helises. Tõstsin teki pealt, ning tatsasin uniselt telefoni poole. Helistajaks oli isa. Võtsin vastu, kuigi teadsin, et just kõige sõbralikumat tooni sealt ooodata pole. "Ja kus sina, noor preili, oled?" küsis paps ülbelt. "Pole sinu asi!" karjusin ma talle, ning lülitasin telefoni välja. Ma isegi ei teadnud, miks ma ta peale vihane olin. Ma lihtsalt ei tahtnud oma vanemaid praegu näha. Vaatasin seinakella. Kell näitas pool kaheksa. Ilmselt helistas ta sellepärast nii vara, et nad ei saa tööjuures telefone kasutada.

Ka Martin oli varsti üleval. Ta avas tuunikalakonservi ning praadis kartuleid, mis ta keldrist leidnud oli. "Sa nii vara üleval.." ütles ta mulle. Noogutasin. "Täna lähme su asjadele järgi..". Noogutasin jälle. Ta suudles mind..

Autori kommentaar »