"Eksides valele teele." - 10 osa. (12)

Istusime kolmekesi vaikuses, linnamüra meie kõrvus. Ma viskasin suitsu maha, mis oli juba lõpuni põlenud. Fatima istus morni näoga ja vaatas otse enda ette, Siim aga asetas käed taskusse ja vajus mõttesse. Millegi pärast oli meie vahel vaikus. Ma tahtsin midagi öelda, midagi lohutavat.. Aga ma ei osanud.
"Hei, buss tuleb.." sõnas Siim, kui pea tõstis ja bussi number viite meie poole tulemas nägi. Ma ohkasin ja tõusin püsti. Fatima manas näole naeratuse ja kallistas mind.
"Ma helistan sulle täna, ole tubli.. " sositasin talle kõrva. Ma tundsin ja nägin, millist valu ta tundis. Vaatasin talle veel otsa ja naeratasin korra, kui buss ette sõitis. Siim astus bussi sisse, kui ma veel Fatimat kallistasin.
"Tsauki.." sõnasin talle veel, ta naeratas ja vastas mulle samamoodi.
Kui ma bussi läksin, istusin Siimu kõrvale, kes oli lõppu istunud.
"Oh jah.. Reelika, why so sad, Sadface?" küsis Siim minult väikese naeratusega, kui ta mulle pikemalt otsa vaatas. Ma hakkasin naerma.
"Ah, pole midagi. Lihtsalt.. Imelik on teada, et Andu on surnud. Ta oli tohutult tore poiss."
Siim võttis minult ümber kinni ja ma asetasin enda pea tema õlale ja ohkasin sügavalt. Siim tegi ühe musi mu otsa esisele, mis tõi mulle naeratuse suule. Ma ei tea isegi, mis minu ja Siimu vahel on. Ma tean teda kõigest teist päeva..
"Kus peatuses sa maha lähed? " taipasin äkki küsida ja tõstsin enda pea Siimu õlalt ja vaatasin talle otsa.
"Anne peatuses, see on mu kodule kõige lähemal," vastas poiss.
"Okei."
Buss keeras Eedeni juures olevalt ringteelt Anne peatuse suunas, kui Siim hakkas püsti tõusma.
"Ma tulen ka siin maha, " ütlesin poisile ja tõusin samuti püsti. Mul polnud siit peatusest eriti palju minna ka, kuskil alla kilomeetri. Siim ainult muigas selle peale ja ma seisin tema kõrvale. Buss jäi seisma ja bussijuht avas uksed ning me väljusime bussist.
"Tahad, istume?" pakkus Siim, viidates bussipeatuse pingile. Vastuseks noogutasin.
Kui me maha istusime, lausus Siim : "Ma ei tea, mis imeasi see sinus on, aga vaatamata sinu vanusele oled sa palju mõistlikum ja arenenum, kui sinu vanused inimesed.."
Ma hakkasin naerma, sest Siim pole absoluutselt esimene, kes seda ütleb.
"Ma olen seda mitu korda kuulnud ja mul on endal ka tunne, et ma olen kuidagi.. Mõistlikum."
Siim muigas ja noogutas ning vaatas siis mulle enda siniste silmadega otsa. Ma tundsin, kuidas mu süda hakkas peksma ja äkki Siim suudles mind.
Ta huuled oli ülimalt pehmed, siledad ja soojad ja see suudlus oli tohutult mõnus ja armas.
Ja siis ta vaatas mulle otsa ja ütles : "Ma poleks uskunud, et minusugune võib kunagi esimesest silma pilgust armuda.."

Autori kommentaar »