"Eksides valele teele." - 7 osa. (21)

Kui me tuppa tagasi läksime, oli keegi juba muusika tööle pannud. Greta ja Katrin tantsisid Davod Guetta loo järgi, poisid vaatasid pealt ja libistasid õllet. Nikita ja Joss rääkisid niisama omavahel.
"Siim, kuule - miks täna siia nii palju alkot osteti, kuigi meid on ainult 11?" küsisin Siimult küsimuse, mis mind terve aeg piinanud on.
"Viska pilk lauale ja vaata, palju seal jooki veel alles on," vastas Siim ja pilgutas mulle silma.
Kui ma lauale vaatasin, oli seal 5 purki õllet ja 2 viina. Kus ülejäänud joogid on?
"Whataaaaa.. Kõik on ära joodud?" sain ma äkki aru ja vaatasin Siimule imestunult otsa.
"Tartu ühed suurimad joodikud on siia sattunud, eesotsas Cooper," hakkas Siim naerma ja suunas näpu Cooperi poole, kes juba üsna magas diivanil.
"Imelik.. See pidu läks nii ruttu, osad on veel üsna kained, mõni magab," vihjasin Cooperile, "ja joogid hakkavad otsa saama. Nagu, suht midagi pole enam pähe ka hakanud, kui ainult alguses."
"Seda annab parandada," vastas Siim ja läks esikusse enda jope tasku kallale. Võttis sealt välja pisikese paki ja tuli tagasi minu juurde, võttis käest kinni ja vedas kööki.
"Sa tahad ka kanepit?" küsis Siim, kui mu kööki vedas ja toolile istuma pani.
Mõtlesin veidi ja siis noogutasin. Ma olin elus varem ükskord kanepit teinud, aga siis see ei teinud minuga midagi, hiljem sain teada, et esimene kord ei pruugigi kanep mõjuda.
Siim asus otsima tühja pudelit, mina ei saanud sellest küll aru, et miks. Aga hiljem ta juba seletas seda mulle.
Kui ta oli fooliumi, hambaorgi, tühja Coca pudeli ja kanepikotikese lauale asetanud, istus ta laua taha ja hakkas ''piipu'' valmistama. Ta keeras pudeli keskelt pooleks, nii et pudeli põhja sisse sulatas väikese augu, pudelikorgi keeras küljest ja pani pudelisuu ümber fooliumpaberi, kuhu sisse tegi paar auku ja seejärel raputas ta sinna peale veidi kanepit.
"Nii, näe, alusta sina," ulatas ta mulle pudeli, otsides taskust tikke, "oskad tõmmata?"
"Jap, kuigi.. Pudelist ma polegi varem tõmmanud," vastasin talle veidi segaselt, aga ta naeratas selle peale ja lisas :
"Ma panen tubaka põlema, sina tõmba samal ajal sisse veidi ja mis kõige tähtsam on, kui veidi seda kanepit tõmbad, hoia hinge kinni. Mida kauem, seda parem laks."
Noogutasin arusaadavalt ja Siim süütas tiku ja asetas selle kuivatatud kanepi juurde, mis hakkas kohe hõõguma ja oligi aeg veidi õhku augu kaudu sisse tõmmata. Kanepi suits liikus kohe esimese hingetõmbe ajal otse kopsu, isegi väheke kipitust tundsin kurgus sel ajal, aga sellest hoolimata pidasin hinge kinni nii kaua, kui jõudsin.
Siim jälgis minu tegevust, vaadates otse sügavale silma.
"Kui tunned, et enam ei jõua, hakka rahulikult suitsu välja laskma," lisas ta veelkord.
Hakkasin suukaudu õrnalt suitsu välja laskma, nähes üsna paksu tossu enda kopsudest väljumast.
"Wow, sa said hea plähvi ikka, " muigas Siim, kui vaatas tossu kogust.
Turtsatasin naerma ja tänu sellele valjus ka kohe kõik kanepi kogus minu hingetorust ja kopsudest.
"Õrnalt on tunda midagi kusjuures, " ütlesin Siimule, kes ise tõmbas ühe mahvi ja ulatas pudeli tagasi minule.
Kokku saime mõlemad kuskil viis korda tõmmata, kui juba oli meie naeru kuulda. Joss, kes polnud just eriti purjus, tuli kööki :
"No, kurat. Ma teadsin, et ma tunnen kanepi lõhna," ütles ta naerdes ja palus Siimul enda jaoks uue koguse kanepit pudelisuule asetada, aga kuna Siim hakkas selle peale naerma, lõi Joss käega ja võttis ise näpuotsadega kanepit ja puistas selle fooliumile.
Minule oli kanep vägagi mõjuma hakanud ja ma naersin isegi seda, kuidas Joss kanepit põlema süütas ja seda, kuidas ta tossu suust vaikselt välja lasi. Mingi hetk aga ma kustusin ja avasin silmad alles siis, kui kuulsin kedagi köögis kolistamas.
Kui ma silmad avasin, nägin, et ma olin kuskil toas voodis, Siim kõrval magamas. Kõige imelikum oli ärgates see, et kell näitas neli öösel ja ma ei mäletanud vahepealsest suhteliselt mitte midagi. Viimane asi, mida ma mäletan, ongi see, kui ma kanepit hakkasin tõmbama. Kanepil pole ju sellist mõju, mis su kuradi mälule mõjuks?!
Sellest hoolimata, et ma midagi ei mäletanud, läksin sellest toast välja ja köögis olev kolistaja oli Andres, kes oli prügikastile otsa koperdanud ja seal olevat prügi veidi põrandalegi ajanud.
"Heihoooo," sõnas ta venivalt ja joobese häälega.
Naeratasin ja ütlesin tallegi tsau.
"Sa juua taa'd ?" küsis Andres, silmad poolpilukil, pea otsas kõikumas.
"Ma võtan ise," vastasin talle ja võtsin lauapeal oleva terve siidri purgi. Mul oli õrn pohmakas tekkinud, sest ma polnud korralikult maganud ja kaine ka eriti mitte.
Minu üllatuseks polnud toas kedagi peale Cooperi, kes magas seal, kus ma teda viimati nägin.
"Kus kõik on?" küsisin Andreselt, kes õlut lakkus. Ta tõstis enda pilgu minu poole ja vastas : "Maitea.."
Tema salapärane pilk ajas mulle judinad peale - silmad säravad ja sinised, pea õrnalt vasakule kaldus ja silmad otse minule naelutatud. Ta hingamine oli kõhedust tekitavalt vaikne ja aeglane.
Mu pulss tõusis ja tõusis, kui Andres enda silmi minult ei võtnud ja rohkem, kui iga minuti tagant silmi pilgutas. See oli küll hirmuäratav.

Autori kommentaar »