"Eksides valele teele" - 1 osa. (10)

Jälle tunnen ma seda tunnet – üksindus.

„Vana, ma lähen käin vanaissi haual. Sul küünalt on kaasa anda ?” küsisin enda vanaemalt.
„Reelika ! Sa tead ka, et kell on pool kaksteist ööösel ! Sa julged veel surnuaeda minna ?” imestas vanaema ja asus küünalt otsima, „näed, võta. Aga vaata et sa kaua seal pole, mine tea, mis pätid seal ringi võivad jõlkuda.”
„Jajaa, ära põe minu pärast ,” olin endas kindel ja pistsin enda ketsid jalga ja asusin uksest välja.
Nüüd saan vähemalt suitsu teha.. oli mu esimene mõte, kui külm talveõhk mu nägu puudutas.
Sorisin enda taskutes ja näppu jäigi see mida ma otsisin – helesinine L&M ’i pakk.
Tõmbasin endale pakist ühe suitsu ja süütasin selle põlema.

Kõndisin mööda vaikset teeäärt. Mitte ühtegi hingelist, ainult taksod kärutavad veel ringi – mõni ime kah, kell on pool 1 öösel ju.
Kimusin rahulikult suitsu ja vaatasin öisesse taevasse, kus vastu vaatasid mulle miljonid tähed.
Oeh, kuidas ma vanaissit igatsen.. Kolm aastat juba möödas tema surmast, mõtlesin ohates endamisi. Tõmbasin ühe mahvi suitsu, teine mahv ja oligi juba koni . Viskasin suitsukoni käest ja surnuaia aed paistis.
Kiirendasin sammu.
Aia juurde jõudes jäin ma seda ilu vaatama – jõululaupäeviti käib ikka päris palju rahvast surnuaias. Peaaegu igal haual põles üks mälestatavate küünal.
Seadsin enda sammud vanaisa haua poole, mis asus surnuaia kõige parempoolses küljes.
Rahulikult kõndides, möödusin sadadest haudadest mööda .

Naeratades sammusin enda vanaisa haua ette.
„Noh, vanaissi, kuidas elad ?” rääkisin endamisi vaikselt. Kükitasin maha, et küünalt süüdata ja see laternasse asetada. Võtsin taskust tikud, süütasin küünla ja panin selle laternasse, korjasin põlenud küünlad ära, puhastasin vanaisa nimeplaadi puhtaks ja istusin sealsamas olevale pingile.
„Kui sa ainult teaks, kuidas ma sind igatsen.. Enam pole seda vanaissit, kes mulle alati kommi ja igast head tõi, kui külla tuli..” rääkisin vaikselt endamisi.
Ohates süütasin järgmise suitsu, lootes et kedagi siia ei satu.

Ma olen kõigest vaid 13. aastane blondi peaga tüdruk, kes oleks justkui üle 50 aasta elanud, kuna ma olen elus kõike tundud – armastusepurunemist, vanemate riidu, vägivalda, mölisemist, sõpradest lahku läinud, kõike mis iganes elus võimalik tunda on! Minu jaoks on elu üks suur katastroof..

Äkki kostus mu seljatagant justkui kellegi muigamine – mul jäi lausa suits kopsudesse kinni.
„Mina nii avalikult suitsu ei teeks, ” kostis võõra hääl.
Neelatasin ja vaatasin enda seljataha, et näha, kes see targutaja on. Mulle vaatas otsa üks musta peaga poiss, kellele ma pakuks umbes 16 vanuseks. Ta tundus olevat selline gooti-tüüp, kuna tanksaabastega igaüks ringi ei kõnniks – veel vähem pika nahkmantliga.
„Eee, tere .” vastasin talle.
„Siim.” Tutvustas poiss ennast sõbralikult ja istus minu kõrvale pingile.
„Reelika ,” tutvustasin ennast lahkusest vastu ja naeratasin talle.
„Kell veidi vähe pole, et surnuaias ringi nuhkida ?”
„Samad sõnad sulle.” Vastasin talle, tõmmates suitsust ühe mahvi.
„Ma küsisin ennem, ” naeratas Siim.
„Ah, tulin lihtsalt vanaisa hauale. Mulle meeldib öösiti siin jalutada,” vastasin lõpuks.
„Ma näen sind siin küll esimest korda.. Ma olen tavaliselt igapäev kell pool kaksteist öösel või nii siin. Mulle meeldib see vaikus, mis siin va#!?!#eb.”
„Täpselt samad sõnad. Mulle meeldib ka siin lihtsalt istuda ja vaikust nautida.” Vastasin naeratades - tänu Siimule, hakkas mu tuju tasapisi tõusma.
„Jamh, a kuule, sul suitsu oleks anda ?” küsis ta äkki .
„Ikka,” laususin suitsupakki taskust välja võttes ja ühte suitsu talle ulatades.
„Tuld ?” küsis ta naerdes.
„Oi, ” hakkasin ise ka naerma ja sobrasin teksataskust enda valge cricketi välja ja ulatasin selle talle, „võta .”
Vaikuses tõmbasime mõlemad suitsu, kui Siim jälle juttu alustas :
„Sa elad siin tartus ?”
„Ei, ma olen tegelt Otepääl, aga veedan suht suurema osa ajast siin.”
„Okeiii ..” sõnas Siim.
„Sa elad kuskil siin ?”
„Jap, uus 56 korter 14 .”
„Sa elad noorteka kõrval ?!”
„Mhm, ma käin seal samas bändiproovis ka.” Naeratas poiss.
„Mis muusikat teete ?” hakkasin ma huvi tundma.
„Metalit ikka.“
„Something for me,” hakkasin naerma.
„Mida sa üldse kuulad ?” küsis Siim järjekordse küsimuse.
„Ikka raskemat . Metal ja death-metal on põhilised, aga muud veel. „
„Suht sama maitse meil .” lausus Siim, visates suitsukoni ühte lumehange, mis meie kõrvale jäi.
„Suht jaa.” Sõnasin vaikselt.
„Votjah . Aga , ma hakkan liikuma . Tuled ka ?” tõusis siis Siim püsti , oodates minult vastust.
„Ikka. Ega ma üksi ei hakka siia jääma.”
Koos kõndisime me surnuaiast välja ja läksime mööda autotee äärt noorteka poole, kus Siim elas.
„Kuule, anna enda number . Saaks teinegi kord kokku ?“ lausus äkki Siim keset vaikust.
„Ikka , 59852376. “ ütlesin talle enda numbri naeratades .
„Homme saad ikka välja ?“
„Loomulikult.“
„Aga homme on mu ühe sõbra juures pinnakas, tahad kaasa tulla ?“
„Kui saab ?“
„Saad .“ naeratas Siim mulle ja toppis enda käed pükstetaskutesse. Siimu pilk oli maa külge naelutatud.
„Sul külm pole ketsidega ?“ küsis ta minult.
Hakkasin naerma ja vastasin : „Natukene, aga elan üle. Kätel on rohkem külm.“
„Tahad kindaid ?“ pakkus Siim kohe.
„Eiei, pole vaja.“
„Võta, ma ei taha, et sa minu pärast haigeks veel jääd.“ Pakkus poiss.
Mul ei jäänud muud üle, kui need soojad mugavad kindad vastu võtta. Toppisingi need kätte ja jäin teda vaatama.
„Saadad veel või lähed tagasi ?“ küsis Siim.
„Ma saadan su noorteka juurde ära.“
Siimust jäi suht hea mulje, kuna ta naeratas pidevalt mulle.
„Räägi midagi endast veel, “ taipasin küsida.
„Näiteks ?“
„Perest, kodust, sõpradest – kõigest ! “
„Ma elan koos enda vanaemaga, ema ja isa said surma, kui ma olin 2 aastane. Vend on ka, aga too elab üldse kuskil Tallinnas, nii et temast ma ei tea midagi.“ Sõnas poiss.
„Oii.. tunnen vanemate pärast kaasa.“ Oli minu esimene reaktsioon.
„Pole midagi. “ naeratas ta taas. „Räägi endast nüüd.“
„Sa vist ei teagi, et ma olen 13 ? “ küsisin Siimult naerdes, mille peale poiss vaatas mulle imestunult otsa, üle huulte kostumas :
„Kolmteist ?!“
„Noh jah.“ Vastasin kohmetult.
„Assa vana, ja ma arvasin, et sa oled mingi 15-16 .. Oh jumal.. Sa näed.. vanem välja. Kuigi lühike nats oled, aga .. agajah, vahet pole. “ ei leidnud Siim sõnu.
„Sa pole esimene, kes ütleb et ma vanem välja näen. Mulle pakutakse tavaliselt 16. Veits mark on vahel öelda, et ma olen tegelt 13.“
„Samas hea, “ arvas Siim.
„Kuidas see hea on, kui sa ütled inimestele et sa oled 13 , aga nemad pakuksid sulle 16 ?“ ei saanud ma aru.
„No, mitte selles mõttes, no praegu sa oled 13 eks. Aga kui sa oled 15, pakutaks sulle vabalt 18. Ja sa saaksid vabalt kõike poest kätte.“ Lausus Siim soravalt.
„Seda küll, aga dokumenti on ka vaja, nagu daa ? “ hakkasin naerma.
„Selle muretseb. “ vastas ta , hakates midagi taskust otsima. „Näe.“
Ta andis mulle mingi kaardi pihku, id-kaardi.
"Siim Greis. Kaheksateist ?! “ lugesin ma sealt.
„Ma olen tegelikult kuusteist, see on võlts dokument. Et saaksin jooki ja suitsu kätte.“ Seletas ta.
„Ah soo.. ja kust sa selle võltsi said ?“ hakkasin ma huvi tundma.
„Sada krooni olemas, ja saad. Üks tüüp kesklinnas seal teeb. Ta on paljudele igasugu kaarte teinud. Peamiselt ID-kaarte, aga ka jõusaali kaarte, õpilaspileteid. Passe ta ei tee, see on liiga riskantne. “
„Huvitav. Aga mul poleks võltsingut vaja. Ma saan ise turult kätte, või ostab keegi mulle. “ naeratasin poisile.
„Egajah . “
Juttu ajades, ei märganudki me, kui juba noorteka juures olime.
„Ma nüüd lähen, ega sul kaugele minna pole ?“ küsis Siim.
„Nkn, paari maja kaugusel kõigest. “ sõnasin talle.
„Okei, homme näeb. Kalli ka , “ lausus poiss ja andis mulle kalli.
„Headööd siis, “ sõnasin talle ja lehvitades kõndisin tagasi kodu poole.

Autori kommentaar »