16 helesinist asjandust (4)

Mul polnud hommikul ärgates aimugi, mis päev täna on. Ikka tõusin üles nagu tavaliselt: kuulsin toas sahinat, ´potsatasin jalule, väristasin ennast ja jooksin tüdrukut äratama. Kuid ma tundsin juba oma asemel, et õhus midagi erilist on.
Tüdruk ei ehmatanud enam, kui tundis minu märga keelt üle oma näo käimas. Ma sain aru, et tegelikult oleks ta kauem tahtnud magada, kuid ma ei mõista kunagi, millal oleks õige aeg ta unemaalt tagasi tuua. Aga ta tuli reipalt voodist välja ja oli täna minu vastu eriti hea. Alustuseks mängis minuga, viskas mulle palli ja pulkasid, kuigi ma ei taibanud, mis ma nendega tegema oleks pidanud ja andis mulle kommi. Kui ta tasapisi hingeldama hakkas, läks ta kööki. Mina saba liputades muidugi tema järele. Ta valas endale klaasi vett ja jõi kõik ühe sõõmuga ära. Oh, suudaks mina ka nii! Ta oli hetke seljaga minu poole, kuid muutus siis väga hüplevaks ja energiliseks, hüüdis naisele, kelle poole ta pöördub alati sõnaga "ema", midagi heledal hääletoonil. Eriline sõna, mida ta rõhutas, oli "lumi". Siis ta jooksis minu poole, silitas mu pead, võttis mu sülle, kust ma alguses maha tahtsin hüpata, sest kartsin maha kukkuda ja viis mu köögis aknalauale. Ma ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Mingid valged täpikesed langesid taevast alla, aga muruga kohtudes sulasid ära. Ja siis hakkas juba palju rohkem neid täpikesi tulema ning jäid maapinnale kinni. Kõik oli nii ilus, aga ma ei teadnud, miks see nii on. Tüdruk silitas mu pead kogu selle aja. Pärast seda laskis ta mul maha hüpata, sest nagunii ma rabelesin ta süles palju. Keel väljas, veri keemas, jooksin ma elutuppa, tüdruku tuppa ja tagasi. Veel kord niimoodi. Elutuppa oli minu magades roheline puu ilmunud, kõik kaunistused ja puha peal. Ma nuusutasin puud põhjalikult, aga ei taibanud, miks see seal oli.
Puhkides tagasi kööki tormates, olid tüdruk ja teised meiega koos elavad liikmed olid taignarulli ja mingi pruunika taigna külmkapist välja võtnud. Naissoost isikutel oli kõigil põll ees. Ma lippasin ka nende juurde ja tahtsin näha, mida nad seal laua kohal toimetavad, kuid mind millegi pärast ei lubatud sinna. Ma arvasin, et see oli mingi eksitus ja hüppasin iga korraga aina kõrgemale, et ka asjast sotti saada. Mind vaadati armastava, ent pahase pilguga ja üks suur ja tugev, mulle alati kanakonte pakkuv mees võttis mu sülle ning viis mu tüdruku tuppa ning sulges ukse, mida nad tavaliselt kunagi ei tee, kui just ei taha, et ma nende juurde pääseks.
Kui mul silm juba pehmel voodil lesides ja tüdruku patja närides kinni vajuma hakkas, kuulsin päästvat heli, ukselink suruti alla ja tüdruk, määrdunud põll ees, jooksis mind kallistama. Ma limpsisin tema nägu ja tema ainult naeris.
Põlle nurka visanud tüdruk jalutas toast välja ning suundus kööki. Mina rõõmsalt ja päästetuna tema järel. Hetkega puudutasid mu nina teistsugused lõhnad. See oli taevasse viiv. See oli nii uus ja hea! See oli kõik head asjad kokku..!
Mul õnnestus see kord kogu oma jõud kokku võtta ja pääseda lauale, kust ma ennem eemale pidin hoidma, kasutades natuke ka tooli abi. Ma leidsin maitsva lõhna allika. See oli siin samas kandikul. Laual oli 16 helesinist söödavat (mis ma üht servast näkitsedes kindlaks tegin) erinevate kujudega asjandust.
Korraks piilusin ma tüdruku poole, kes koos teistega rohelise puu ümber tantsis ja laulis.

"..veel piparkooke!" kuulsin ma tüdrukut emale rõõmsalt ütlemas, kui ta maha istus, samal ajal seda helesinist lapikut asja süües. Need on siis piparkoogid?
Ma läksin näkitsemisega liiga hoogu, sest need on siiski ühed parimad asjad, mida kunagi proovinud olen ja kogemata on nüüd ainult 15 helesinist piparkooki. Ma lippan kähku oma tüdruku juurde pugema, enne, kui keegi midagi märkab.

--

Loodan, et meeldib. Kas mitu juttu võib ka teha?