15...helesinist?...piparkooki? (6)

Istusin vaikselt riiulil ja kuulasin teadaandeid:
"Verivorsti ostjate vahel läheb loosi soe sall. Et võita, uuri välja paki sees olev kood ja saada see numbrile 5***..."
"Ohh, tere küpsad!" kostsin ma.
"Jouuu' ouu, pip-pip," tervitas mind üks šokolaadi-küpsis.
"Misasi? Mis pipiparpikokokoo?" kogeles Pepito küpsis.
Aga ma ei saanud vastata, sest käis üks "ding-dong" ja astus sisse kari lapsi koos tädikesega. Üks plikatirts haaras minu pihku, jooksis kassani ja ulatas minu kassapidajale.
"Aiii, kõdii! Ihhi!" naersin mina, aga "ära hõiska enne õhtut!" ning kuna oli veel paar minutit kella kuueni, siis läks korraga pimedaks.
Ma istusin maha ja valget suhkrut kanges õlale. Võibolla oli see isegi lumi, talv ju!
Kostis "tuut-tuut" ja "piip-puup-piip-piip-piip-pipip," "Oih!" ehmusin mina: "Mu mobla klahvid läksid lahti. Ossa, kus lugu nüüd!"
Ma mõistsin - tuut-tuut tähendas autosid, aga siis käis pauk ja ma lendasin õhus!
Kott (alles nüüd märkasin, kus ma sees olin) lendas üle toa ja mina kukkusin sealt välja.
Otse koera asemele! Koer viis mind kuulekalt laulale ja hakkas mind rullima.
"Tohhoo, ja sina kohe kahel jalal?" kostsin ma arvates, et kutsu midagi ei kuule.
Aga minu üllatuseks kostis karvapall: "Tohhoo, et siis mina ei või või? Tead, mina siin peremees ja mina olen koer, see kass seal, kuule ma ei oska midagi juurde lisada, rullin edasi," ei suutnud ta kuidagi lauset lõpetada.
"Näu-näu" ja ka kass tuli.
Minust pigistati välja küünlaid ning kellukesi, päkapikke, trolle ja jõulupärgi.
Koer asetas minu ilusasti plaadi peale, mis oli laua kõrval tooli peal, plaat sattus kassi kuklasse.
Too nüüd pani tuhatnelja jooksu ahju poole.
"Vohh, et siis sina tead kohe, kus ahi on ja kuda käima käib?" uudistasin mina.
"Eee...eks ikka tsipake tean. See vä? Ähh, see see pesu-asjandus." vastas kass.
"Pesumasin." parandasin ma rahulikult.
Kriuks-kriuks arvasin ma ahjus olevat. Kass asetas mu masinasse, tõi veel umbes üheksa koogi-mürakat juurde, pani ukse kinni ja läks eemale.
"See on parim koht eales, kus käidud! Siin on eriliselt mõnus-külm!" arvasin mina.
Aga õigesti tegin, - koer kimas minu poole, võttis kõik piparkoogid ahjust välja ja pani laua poole jooksu.
Mul oli korraga väga külm. Huuled olid sinised.
Koer küsis: "Vabandage, äkki ütleksite oma nime?"
"Omm, p i p a r k o o o o o k!" rõhutasin mina.
"Aaa" kostis teine, "Kuule, pane nüüd ahi tööle, kiss!"
"Kissiks" nimetatud sõnas mulle: "Sorry, ma pidasin sind kalaks!, sorry"
Kass vantsis ahju juurde.
"Tead, ma teen su viieks, võib? Muidu ei mahu korraga ahju ära! Ja kass näeb tihti unenägusid, aga ta pole kunagi midagi halba unes näind..."
Aga ahjul põles üks lamp ära ning mina koos üheksa kalaga, (sest ülejäänud olid tõesti kalad, aga kassile meeldib alati rohkem kõike saada) jäin siniseks, "brr-brr!" külmetasin mina.
Huuled sinised, kõik külmast sinised, hinge heitnud kalad lamavad mu kõrval. Mina siin sinine ja alatiseks selleks jään! Kui kord ahju satun, siis tean, et neil ka sinist glasuuri olemas on. No ma saingi ahju, niiöelda.
Kuna koeral polnud aega jännata toiduga ja tal oli uneaeg, siis praadis ta mind ja kõik kalad pannil ära. Kalad olid loomult juba helesinised, minu ninaots jäi aga selleks alatiseks.