Sinine unistus (4)

Piparkoogid.. Teate ju kuidas mulle maitsevad piparkoogid. Igal aastal valmistan ma perega, oma kalli perega, piparkooke. See aroom, see veidike piprane, kuid siiski magus mekk ning kuldpruun välimus käivad aastast aastasse meie jõuludega kaasas. Tainas valmib käsitsi ja poest me piparkooke kunagi ei osta. Kui pruunid prää#!?!#d on valmis, paneme need kaussi, selle omakorda meie pisikese laua peale, ning jääme ootama jõuluvana.

See aasta oli teisiti. Ükskõik kuidas me ka ei proovinud, piparkoogid välja ei tulnud. Tundus nagu oleksid jõulud ära jäämas. Polnud ka piisavalt raha, et poest osta. Ma nutsin päeva, nutsin kaks, kuid piparkooke ikka teha ei osanud.

Ühel õhtul kui uinusin, tundsin kohe, et sellest tuleb imeline öö. Ma sulgesin silmad ning tundsin, kuidas külm, helesinine udu mind endasse mässis. Aga mul ei olnud külm, põrmugi mitte. Pigem tundsin hingelist soojust, tundsin, et keegi valvab mind. Udust hõljus välja üks helesinises siidkleidis tütarlaps. Tema helekollased, kergelt lainelised, juuksed valgusid õlgadele ning üle nende. "Mis on su mureks, kallis laps?" küsis tüdruk. Tahtsin nutta, kuid püüdsin näida sama õnnelik. Võibolla kuulis ta mu hingenuuksatusi. Ta tuli mulle lähemale ja puhus oma helesinist sädelevat imetolmu mulle peale: "Jõuluööl võin täita kõik su jõulusoovid. Mis on su hingel, laps?" Ma mõtlesin jõulude peale, mõtlesin kinkide peale, vanemate ning piparkookide peale. Ei tahtnud olla pealetükkiv ja olin vait. "Siin on sulle piparkoogid, 15 helesinist piparkooki", kostis minu mõtete peale neiu ning mu ees need piparkoogid olidki. Kuid nad olid ju helesinised. Ma nutsin, sest tahtsin ju tavalisi, oma ema tehtud piparkooke...

...Ärkasin ninna tungiva piparkoogi lõhna peale. Keset väikest tuba oligi meie väikene laud, mille peal, oh imet, oli kausike piparkookidega. Täpselt nagu iga aasta. Jõulud olid päästetud.