Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Ajalaul 1.osa (0)

Too kord, kui sa lahkusid, heitsin pilgu aknast välja. Su imekaunid tumepruunid juuksed lehvisid õrnalt tuules. Sa ise aga, olid nii sirge rühiga kui olla sai, nagu alati. Oleksin tahtnud sinna joosta, sind suudelda ja paluda tagasi. Kuid, sa ise ütlesid, oli lõpp. Mu pisar jooksis kiirelt mööda mu põske alla, nagu võidusõidul, ning lõpuks plärtsatas lauale. See rikkuski laua. See maja oli nüüd neetud. Jooksin eemale ning mõtlesin sinust. Siis sain aru et aeg oli ja on, Martina, kuid sa ei tunne aja mõju. Sinul on aega, kuid minul pole. Kui sa seda kunagi loed, olen ma arvatavasti surnud. Nagu tol päeval mul, võib sul siis valus olla, kuid kannata see. Aeg parandab haavad.

Jah, selline kiri saabus Martina De Capuose postkasti. Nüüd heledapäine naine võttis kirja kätte ning sammus tuppa. Sees istus naine diivanile ning avas elegantselt kirja. Kirja esimest lauselt lugedes tuli võidusõidule esimene pisar ning varsti oli võidusõit populaarseks saanud, ning Martina puhkes südamest nutma.
" Oh Jesse, ma tahtsin sind, miks sa seda tegid?!" karjus Martina ning vajus diivanile...

5 aastat enne kirja saabumist
Mustjate juustega noormees kirjutas kirja, laual mis oli pisaratest vettinud.
" Martina..." pomises noormees ja pani kirja ümbrikusse, siis kleepis ümbriku kinni. Kuid kiri lendas sahtlisse. Noormes suundus kööki, võttis vett ja pesi nöo. Siis võttis kapilt võtmed, läks koridori. Pani jalatsid jalga ja astus välja. Ta keeras ukse lukku ja istus autosse. Paarikümne sekundi pärast, oli majaesine tühi. Auto oli läinud.

Teavita ebasobivast sissekandest!