Tulevane õnneseen. (9)

Ma jalutan lumel, mis mu talla all vaikselt krõbiseb. Kõnnin keset tühjust, siin ei ole lärmi, kilkamist, naeru ega ka nuttu. Koht kus ma olen on minu jaoks täitsa masendav. Ja just seda on mul ka vaja, ma masetsen end siin korralikult välja. Siin pole mu knäuksuvat, räuksuvat ema, ei ole siin ka klassiõdesi, kes mind korralikult välja naeravad, sest ma püüan olla mina ise.
Istusin nüüd pingile, et puhata.
Igatsen minna koju, aga kuidas? kuidas saan ma minna koju, kui ma ei teagi, kus ma üldse olen. Praktiliselt ma tean, kus ma olen aga ma ei taha ikkagist minna koju. Kodus on märatsev ema koos isaga, kes muudkui riidlevad omavahel või siis minuga.
Kodu ma tahan, aga mitte ema ega isa! Kodu soojust ja armastust, käes on ju ikkagi jõulud. Jõulud on armastamis, hoo#!?!#emis, kaitsemis ja muu hea aeg.
Ma mõtlen edasi mõtted, pisar silmis.
"Kes sina oled?" kostub mu seljatagant hääl.
"Ööh, inimene, aga ise?" Vastasin ma raskelt kokutades, sest see ehmatas mind.
"Greete-Lisetta" ütles ta nüüd ja istus minu kõrvale.
"Mina olen Yelerin, tore tutvuda. Kas sina Greete, elad siin, keset vaikust?"
"Ennem, kui sulle miskit räägin, siis tea, et eelistan rohkem nime Lisetta või Liisu."
"Olgu, Lisetta. Nüüd ma kuulan sind."
"Mina elan siis siin keset vaikust, vaikus on headuse emand" Tavaliselt on sellised selgitused tundunud mulle suure moraali ette lugemisena, aga nüüd lummab mind miski...
"Yelerin, tore oli kohtuda, kuid ma pean minema" Ma vaatasin kuidas ta läheb, siis heidsin pilgu maha ja tagasi sinna, kus ta oli, aga teda enam polnud, see oli imelik.
Istusin siis edasi, kuni keegi tuli jälle.
"Kes sina oled?" Kostis samasugune hääl.
"Liisu, mul pole naljatamiseks tuju." ja siis ma pöörasin ümber ja ma ei näinud Liisut, vaid helesinist haldajast.
"Tule..." Ja ta lihtsalt lendas minema, kujutad sa ette? Lihtsalt lendas minema. No olgu, lähen talle järgi.
"Näed mu Yelerin, siin on 15 helesinist piparkooki, Sina vali välja üks, iga ühe piparkoogi sisse on pandud üks kuni viis õnne ja kui sa enda valitud piparkoogi ära sööd, siis näed ise, mis juhtub!"
Haldja sõnade järgi pidin ma piparkoogi söömise ajal silmad kinni panema ja pärast seda ei mäleta ma midagi.
Misassja? Mis ajast ma haldjaid usun? Anoh, selle korra võib üle elada ju! Valisin südame kujuga.
--AASTA HILJEM--
Nüüd olen ma võimas õnneseen, ema leppis isaga ära ja mul on paari kuune väike-vend, ta nime valisin ise ja ta nimeks sai Kevin.
Sõbrannasid on mul lihtsalt liiga palju, et neid üle lugeda ja kõik nad proovivad minu moodi olla. Emaga suhtlen ma sõbralikult.
Mul on ka hordide kaupa sõpru, kes mind muudkui enda tüdrukuks paluvad. Ahjaa, ning mul on ka oma kassipoeg kelle nimi on Lucky ja hüüdnimi on Õnneseen.

THE HAPPY END!
:D. Mis arvate kah xD?