Unenägu 15 helesinisest piparkoogist. (2)

Ärkasin täpselt kell 11.00. Koheselt panin end riidesse ja avasin seejärel uniselt ukse. Piparkookide lõhn jooksis üle meie korteri, suundudes avatud uksest nüüd ka minu tuppa. Jooksin kibekähku kööki, et teada saada, kas mu väikevennad mulle ka mõne piparkoogi jätnud olid, sest oli ammu teada asi, et nood sööksid esimesel võimalusel kõik maiustused ära. Jõudnud kööki, pidin ma kurbusega tõdema, et piparkoogid küpsesid veel ahjus. Suundusin tagasi tuppa ja viskusin voodile pikali, et seal siis veidi pikutada ja paari minuti pärast teisel katsele minna.
Järgmisel hetkel seisin kuskil põlvini lumes. Eemal olid pisikesed majakesed, seega asusin mingis linnas. Hakkasin läbi lume sumpama, kuni jõudsin ühe suure klaasist majani. Mäletamist mööda seda seal enne ei olnud, aga see selleks. Peatusin maja ees ja lihtsalt jõllitasin seda, kuni järsku hiiglaslikud uksed avanesid. Otsustasin sisse minna.
Majas polnud ainsatki hingelist. Seal oli vaid mõnusalt soe piparkookide lõhn. Seinu katsid hiiglaslikud maalid, piltide peal seisid aga sinaka tooniga piparkoogid.
"Mida sina siit otsid ? " kuulsin järsku häält. Pöörasin pilgu seljataha, sest sealt oli hääl tulnud. Minu poole vaatas helesinine piparkook, kes ei jäänud suuruselt mulle sugugi alla. Välimuselt täpselt selline, nagu maali peal kujutatud piparkook. Üritasin midagi vastata, kuid ükskõik, kui palju ma üritasin, häält minu suust välja ei tulnud.
Peagi hakkas piparkooke juurde ilmuma, kõik olid nad tähekese kujulised, helesinise värvusega ja vihase pilguga. Ühesõnaga olid nad kõik täpipealt ühesugused. Kokku lugedes oli neid 15, ei rohkem ega vähem. Püüdsin endiselt midagi öelda, kuid sellest polnud kasu. Vihased pilgud vaatsid endiselt minu poole. Nüüd tekkis mul juba hirm. Kas ja kuna ma siit välja pääsen ?
Kuulsin, kuidas keegi ahjuukse avas ning sekundiga olid kadunud sinised piparkoogid ja klaasist maja. Isegi lumiseid majasid polnud näha. Rahunesin, kui olin aru saanud, et tegemist oli vaid unenäoga, kuigi järelemõeldes oli see päris õudne.
Tõusin voodile istukile, kui mulle meenus, et piparkoogid peaksid nüüd valmis olema. Tormasin kööki, piparkoogid olid kausis. Kõige jubedam selle juures oli aga see, et piparkoogid olid tähekese kujulised, kuidagi kahtlaselt suured ja sinised. Viimased küll tänu mu väikevendadele, kes olid need glasuuriga siniseks kaunistanud. Ja kokku lugedes sain ma neid täpselt 15. Vähemalt üks oli selle juures hea - piparkoogid ei rääkinud ainsatki sõnakest ning seega võis neid täie rahuga süüa, ilma, et pidi mõtlema, kas nad hakkavad midagi rääkima või vaikivad.