Teema: Lühijutud / Noortejutud

Salapärane karp. (1)

Liset kõnis mööda tänavat ja oli väsinud.Järjekordne koolpäev oli lõppenud.Ta kõndis koju ja enne koju jõudmist võttis ta postkastist ümbrikke ja arveid.Seejärel astus ta oma maja uksest sisse ja viskas koolikoti maha.Liset oli üksi kodu ja tal oli alati siis igav.Ta võttis ümbrikud ja arved ning vaatas kas talle ka midagi on.Tavaliselt polnud talle midagi, kuid seekord oli midagi.Ta nägi kuidas oli kirjutatud ümbrikule tema nimi ja aadress.Liset avas kirja ja hakkas lugema.Liset luges ja nägi, et Eva oli talle kirjutanud, et ta tuleks täna õhtul metsatuka ääres asuvasse parki.Siis tuli meelde Lisetile, kes oli Eva.Eva oli tüdruk, kellega ta suvel sõbraks sai.Koos sai käidud kinos, shoppamas ja parkides hängimas.Liset ja Eva olid mõlemad 14 aastased.Liset ei tahtnud minna, aga sõbra pärast peab ju minema.Ta luiskas emale, et läheb jalutama.
Liset astus uksest välja ning kõnis algul rahulikul sammul ja pärast kiirel sammul pargi poole.Ta jõudis kohale ja nägi, et Evat polnud veel tulnud.
Järsku sammus Eva teiselpoolt parki sisse ja nägi, et Liset oli juba kohale.Eva jooksis Liseti juurde ja sõnas: ``Salapärase karbi omanik on leitud!``
Liset küsis:``Mis saladus?``
Eva vastas:`` Tead, küll, suvel kui me siia esimest korda sattusime leidsime karbi, mille sees olid kaelakeed ja käevõrud ja ümbrik.Ma leidsin selle oma#!?!#.Selle omanik on Marit.``
Liset ehmatas ja sõnas:`` Kas meie kooli Marit?``
``Jah, kahjuks!Me peame talle ta karbi tagasi andma!``ütles Eva
Liset ütles kiirelt:``Homme kell 9.00 kooli teise korruse fuajees.Ma pean minema.Tsau!
Eva sõnas veel talle:``Ma panen karbi kotti.
Järgmise päeva hommikul, kui kell oli 9.00 olid tüdrukud kooli teise korruse fuajees.Mõlemad olid väga närvis ja kartsid, et Marit sõimab nad tükideks.Nad astusid Marit klassi ja kutsusid Marit klassist välja.Marit küsis:``Noh, mis on?``
Eva hakkas rääkima:``Me leidsime su karbi metsatuka juures asuvast pargist.Palun ära ole meie peale vihane.``
Liset katkestas Eva juttu ja sõnas:``Me ei vaadanud ka erit midagi.``
``Aitäh!Te olete parimad.Ma tänan teid kogu südamest!Te jääte mulle igaveseks meelde!``
Siis helises tunnikell ja Marit sõnas:``Aitäh!``
Eva ja Liset oli õnnelikud, et Marit neid ei sõimanud ja jooksid mõlemad oma klassidesse.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!