Daniella Elu . ( 26 ) (6)

Eelnevalt:
Keegi lõi teda noaga. Daniella karjus: “APPPIII ! APPPPIIII ! TULGE KEEGI KÄHKU !“
Kähku jooksis õde sisse ja kutsus doktori. Doktor õmbles ta haava kokku ja kutsus Daniella vanemad. Kuid enne vanemaid tuli …

Kuid enne vanemaid tuli Christian. Christian tuli minu juurde ja Daniella vaatas talle otsa. Pisarad jooksid Daniella silmist. Ta tuli vaikselt Daniella juurde ja suudles teda. Daniella vaatas talle otsa.
“Kallis, ma armastan sind.“ sõnas ta.
“Mina sind ka.“ ütles Daniella.
“Kallis, ma kardan, et ma suren varsti.“ ütles Daniella pärast väikest vaikust.
“Eiii !“ ütles Christian.
“Keegi lõi mind täna öösel noaga. Ja üleeile ma olin peaaegu surnud.“ sõnas Daniella kurvalt.
“MIDA !? Me peame su valvet parandama siin palatis.“ sai Christian vihaseks.
“Kallis, vahet pole. Kas sa lähed homme Soome ?“ ütles Daniella.
“Ei, enne ma Soome ei lähe, kui sa ei parane.“ sõnas Christian.
“Chris, sa ei pea olema minu pärast siin.“ sõnas Daniella.
“Ma olen siin sinu pärast ja ma ei lähe enne Soome, kui sa ei ole terve.“ ütles Christian teravalt.
“Okei.“ ütles Daniella.

Siis astusid sisse Daniella ema, isa ja õde.
“Kallike, kuidas sul on ?“ küsis ema.
“Minuga on korras.“ ütles Daniella.
“Kas sa saad varsti haiglast välja ?“ küsis õde Bella.
“Ma ei tea. Okei, viimane aeg on tutvustada teile oma poissi. Ma tean, et te ei soovi, et mul oleks poiss, aga me armastame üksteist.“ ütles Daniella.
“Selge.“ sõnasid ema, isa ja Bella ühest suust.
“Christian on 15. aastane. Ta elab korraga Soomes ja siis Eestis. Ta ema elab Eestis ja isa Soomes. Homme peaks ta tegelikult Soome minema, aga minu pärast ta ei lähe. Ta käib iga kahe nädala tagant Eestis ja siis on ta kaks nädalat Eestis. Me armastame üle kõige üksteist ja tahame olla koos.“ rääkis Daniella.
“Hinded ?“ hakkas isa tähtsat mängima.
“Isa.. Palun lõpeta, me ei ole ülekuulamisel.“ sõnas Daniella pettunult.
“Kallis, pole midagi. Mul on soome keel, eesti keel, kunst, geograafia, füüsika ja keemia viis ja matemaatika kolm ja ülejäänud neljad.“ ütles Christian korralikult Daniella isa Andersile.
“Tore, on palju selliseid joodikuid sõpru ?“ küsis isa.
“Isa, palun lõpeta selline ülekuulamine.“ sõnas Daniella juba päris vihaselt.
“Ma võin ju vastata su isa küsimustele. Ei, mul ei ole joodikutest sõpru.“ sõnas Christian nagu kukupai.
“Väga hea ! Minugi poolest võid sa olla Daniella poiss.“ ütles isa viisakalt.
“Jess, see ülekuulamine sai läbi.“ oli Daniella õnnelik.
“Emme, mul on paha olla, hakkame minema.“ ütles Bella.
“Jah, Anders, hakkame minema. Daniella peab magama.“ sõnas Daniella ema.
“Christian, kas me viime su koju ?“ küsis Daniella isa Anders.
“Ei, aitäh. Ma jään täna Daniella juurde. Ma ei taha, et temaga midagi uuesti ei juhtuks.“ sõnas Christian hoolivalt ja naeratas.
“Hea küll. Me lähme. Parane hästi, Daniella.“ ütles ema ja astus palatist välja.
“Jajah.“ sõnas Daniella.

Bella tuli Daniella juurde ja andis talle põsemusi.
“Õde, ma armastan sind, siis ka kui me kakleme.“ ütles Bella.
Daniella oli nii ehmunud ja vastas: “Mina armastan sind ka.“

Kunagi polnud ta õde talle niimoodi vastanud. Siis lahkus ka Bella palatist ja nad jäid Christianiga kahekesi.
Daniella sõnas: “Sorri, mu isa ülekuulamise pärast. Ta ongi selline ülekuulamise friik.“
Christian ütles: “Ah, no probla.“

Pärast pikka vaikust jäi Daniella magama. See öö möödus väga normaalselt. Ilma õudusunenägudeta ega tapmiskatsetega. Hommikul tuli …