Daniella Elu. ( 22 ) (5)

Eelnevalt:
Kui Daniella ja Matti kuuri jõudsid, tõstis Matti kuurist välja muruniiduki. Kui Daniella selle käima pani ……… .

Kui Daniella selle käima pani lendas eelmise niitmise muru talle näkku. Matti pani kähku muruniiduki kinni ja läks Daniellale appi. Daniella nägu oli koos muruga, tema silmi kattis paks murukiht, mis kleepus ta näkku. Matti aitas muru ära võtta. Daniella oli talle tänulik ning nende näod lähenesid üksteisele, kuni lõpuks nad suudlesid. Kuid Daniella unustas, et tal oli juba poiss olemas.
Õhtul, kui Daniella koju jõudis tundis ta süümekaid. Kähku logis ta msni ning hakkas Getteriga rääkima.

Getu ’ lallaaa says –
tsaaooh.

Delllu . says –
tsau .

Getu ’ lallaaa says –
paha tuju ?

Delllu . says –
ütleme, nii, et suht süümekad

Getu ’ lallaaa says –
miks ? : oo

Delllu . says –
tna kui ma tööle läksin , ootas seal mind mingi aednik ja siis ma panin muruniiduki käima ja mulle lendas näkku eelmisest niitmisest jäänud muru ja see kleepus ja siis see aednik Matti aitas selle ära võtta ja ma suudlesin teda. : ((

Getu ’ lallaaa says –
what !?

Delllu . says –
plz , ära Christianile ütle .
Getu ’ lallaaa says –
ei ütle . aga kuidas ?

Delllu . says –
no lissalt juhtus nii, mulle ise ka kohale ei jõudnud, mida ma tegin . -.-

Getu ’ lallaaa says –
ok, ma pean minema, issi kutsub. -.-

Delllu . says –
tsau .

Kuna Daniellal oli masendus, pani ta arvuti kinni ja läks magama. Hommikul ei suutnud ta üles ärgata ja ütles emale, et too helistaks polit.seiülem Kroogile ja ütleks, et keegi teine tema eest töö ära teeks. Daniellat vallutas ikka veel masendus, ta oli terve päeva voodis, magas ja nuttis. Ta ei vastanud telefonikõnedele ega sõnumitele. Ta tahtis olla üksinda ja nutta. Siis kui oli juba õhtu käes, ei suutnud ta enam toas olla ja jooksis õue. Ta pidi jooksma. Daniella jooksis metsa poole, nuttis ja jooksis samaaegselt. Ta ei teadnud kuhu ta jookseb ega teda see ei huvitanud ka. Ta lihtsalt pidi karjuma, nutma ja jooksma. Keset ööd helises ta telefon koguaeg. Helistajateks olid ema, isa, Christian ja Getter. Aga Daniellat see ei huvitanud ja ta jooksis edasi. Lõpuks oli ta jõudnud maantee äärde. Aga ta ei saanud aru, kus ta oli. Ta nägi väikest putkat, jooksis sinna ja vaatas sisse. Seal ei olnud kedagi. Ta ööbis seal ja hommikul ärgates leidis ta enda kõrvalt hulkuri. Daniella hiilis putkast välja ja vaatas taevasse. Päike paistis, polnud pilvine. Autod möödusid maanteel ja ta hakkas hääletama. Lõpuks jäigi üks must auto seisma. Ta istus autosse ja küsis: “Tere, kas te sõidate Tallinna poole ?“
Autos istunud mees vastas: “Enam mitte.“ ja sulges uksed.
“Mida !? Laske mind välja.“ karjus Daniella.
“…………“