15 helesinist piparkooki. (7)

Mäletan seda päeva hästi. Oli jõululaupäev. See oli ilmselt üks parimaid päevi mu elus. See ei olnud tavaline jõululaupäev, vaid väga teistsugune. Hommik oli lumine ja külm. Mu noorem vend ei suutnud õhtut ära oodata, samal ajal kui mu pere tuba koristas ja süüa valmistasid. Mu vanaisa ja onu läksid garaaži, ning mu vend otsustas nendega kaasa minna. Mida nad seal tegid, mul polnud õrna aimugi. Kui lõuna kätte jõudis olin mina muidugi see, kes pidi üle hoovi garaaži marssima ja nad lõunale kutsuma. Läbi lumi sumamine oli ebameeldiv, sest panin jalga esimesed saapad, mis ma koridorist leidsin. Minu õnnetuseks suutsin jalga panna ema vanad saapad, mis olid katkised. Kujutasin ette, et tulevikus on selline mood, et käiakse katkiste saabastega. Kui ma garaaži ukse juurde jõudsin kuulsin vanaisa arutamas auto rehvide üle. Kätt ukselingile pannes tundsin, kuidas mu käsi jäätub. Tirinud käe kärmelt ukselingilt oli mu käsi sinine. Imestusest panin käe taskusse ja koputasin teise käega uksele. Uks avanes ise. Esimese asjana nägin eredat valgust. See polnud kindlasti normaalne, sest garaaž on tavaliselt pime isegi siis, kui tuli põleb. Valgus kustus ja leidsin end siiski tavalises pimedas garaažis. Kuid garaažis olin ma üksinda. Ei vanaisa, onu ega ka mu venda polnud seal. Vaatasin garaažis ringi ja hüüdsin neid, kuid vastuseks oli mulle vaid vaikus. Auto seisis keset garaaži uks avatud. Vaatasin ka autosse, kuid tühjus. Kui olin kogu garaaži iga nurga üle vaadanud olin valmis juba ära minema, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Auto tuled läksid põlema. Vaatasin veel auto aknast sisse, kuid auto oli sama tühi kui enne. Ma ei tea miks, kuid millegi pärast istusin autosse. Autol läks mootor käima, ning sõitis seal välja. Olin paanikas, ega osanud midagi teha. Auto lihtsalt sõitis ise. See kihutas mööda tänavat, kuni jõudis maanteeni. Seal lisas ta kiirust, ning sõitis otse metsa teele. Kui seal oli ta veidi aega sõitnud ja minul hinge täiesti kinni ajanud ta peatus. Möödus mitu pikka minutit, kuni ma jälle hingata suutsin. Astusin ruttu autost välja. Auto mootor seiskus ja tuledki kustusid. Mu jalad külmetasid ja käsi mis enne külmunud oli, valutas külmast veel rohkemgi. Mõlemal pool teed oli mets. Kõndisin mööda teed edasi, ning leidsin vana maja. See oli punane, ning päris suur. Aknad olid pisikesed ja ust ma kohe ei märganudki. Majast veidi eemal oli laut, kus märkasin põhjapõtru. Läksin aiast sisse ja koputasin uksele. Uks avanes ja ma vaatasin otsa pisikesele mehikesele. “Vabandust,” laususin ma väriseval häälel. “kuid olen eksinud, ning sooviksin abi.”
Mehike naeratas ja juhatas mu sõna ütlematagi tuppa. Leidsin end avaras koridoris, mis oli kaunistatud mitme kuusega ja muidu kuuse okstega. Ehted tegid toa eriti värviliseks. Mehike juhatas mu elutuppa, kus märkasin punases kostüümis vana kogukat meest. Ta naeratas tervitas mind lahkelt. Hetkega mõistsin, kellega on tegu. Mu pähe ilmus miljon küsimust, kuid ma ei suutnud ühtegi nendest esitada. Vanem naine ilmus mu ette käes taldrik helesiniste tähekujuliste piparkookidega. “Need on sulle.” Lausus ta. “Kõik viisteist, ning oled tagasi kodus.” Võtsin kandiku enda kätte, nagu kästud. Istusin diivanile ja hakkasin sööma. Igaviimanegi piparkook oli erinev, kuid magus. Samal ajal, kui jõuluvana rääkis mulle lugu paljudest inimestest, kes nende juurde olid jõudnud tundsin mina, kuidas ma koguaeg unisemaks jäin. Üritasin küll viisakusest üleval püsida, kuid ei õnnestunud. Jäin magama. Mu silme ette tekkisid sinised täpid ja tähekesed, kuni ärkasin taas oma voodis. Püsti tõustes leidsin enda kõrvalt laual 15 helesinist piparkooki.