Luce (5)

Olen tavaline 14 aastane tüdruk.Elan lastekodus.Ma ei tea kes on mu vanemad ja ei tahagi teada.Ma elan normaalset elu kuni ühel päeval juhtunu pöörab kõik peapeale.

Ärkan hommikul.Põike paistab aknast sisse.Vaatan unesegaselt ringi ja kukun voodisse tagasi.Mõne minuti pärast magan uuesti.Unes näen et kukun sügavale tühimikku kuni keegi mu sülle haarab ja üles tõmbab.Ma ei ole siiani aru saanud kes see on kuigi olen seda unenägu näinud juba nädal aega.Täpselt niikaua kuni kohtasin koolis ühte imelist noormeest ja temasse armusin.Aga too noormees mu unenägudes ei olnud tema.Niipalju ma neid eristasin.

Kolmapäev 16.september:
Ärkan kohutava kellahelina peale koolis.Tõstan pea ja saan aru et olen matemaatika tunnis magama jäänud.Taevake,milline õnn et õpetaja seda ei märganud.Tõusen kiiresti püsti ja panen asjad kotti.Heidan pilgu telefonile ja avastan et tunnid on läbi.No pole ime et nad klassist nii kiiresti välja tormasid.Olin ainuke õpilane klassis.Õpetaja tuli minu juurde ja andis mulle võtme ''Kui lahkud pane uks lukku ja vii võti direktori kätte''.Õpetaja läks ja uks vajus kääksudes kinni.Seisin seal ikka veel nagu loll.Mõne hetke pärast avaneb aken.Ma vaatan toimuvat tuima näoga pealt.Siis avaneb ka uks.Sisse astuvad 2 kahvatu naha ja mustade silmadega kutti.Nende silmi ma ei vaadanud.Vahtisin neid nagu veidrik.Miskipärast läbis mind déja vu tunne.Ma jõudsin vaevalt hakata mõtlema kus ma teda näinud olen.Ehk mõned nurgapealses poes?Või surnuaias?Või lihtsalt varemgi koolis?Ei,see ei tundunud õige.Siis torkas mulle pähe unenägu.See suur must auk.Tema mul käest haaramas.Peletasin selle mitte eemale ja vahtisin neid kahte edasi.Teine ei tundunud mulle aga kaugeltki tuttav.Vaatasin neid veel paar hetke.Siis sööstis üks neist minu poole.Ma ei jõudnud nii kiiresti reageerida.Too teine sööstis minust mööda jättes piki minu põske suure lõikehaava.Minestasin.
Hiljem:
Ärkasin hiljem.Ma ei tea kui palju ma olin teadvusetu olnud kuid väljas paistis endiselt päike.Arvatavasi mitte rohkem kui paar tundi.Vaatasin enda ümber ringi ja mida ma nägin.Mida?Miks ma haiglas olin?Selle pisikese põsehaava pärast.Tänapäeva arstid on hullud.Vaatasin enda vasaku käe poole.Selle küljes oli hulganisti torusid/süstlaid vms.Varsti astus palatisse õde.Kohe kui ta oli uksevahelt kiiganud läks ta kohe joostes minema.Mõne minuti möödudes tuli ta koos arsti ja psühholoogiga tagasi.Nad küsitlesid mind.Loomulikult ei osanud ma neile korralikult vastata.Olin isegi veel šokis.Kui nad said kõik vajaliku hakkasid nad lahkuma.
''Oodake!''piuksatasin kähiseval häälel.
''Kui kaua ma siin lamanud olen?''esitasin kohe küsimuse.
''Usun et sa ei taha seda teada''Õde vaatas taas minu poole ja viipas teistele et nad ära läheksid ning lahkus siis ka ise.
Ma ei jaksanud neile isegi järele hõigata.Mõne minuti pärast sisenes palatisse too poiss kellest olin sisse võetud.Ma ei suutnud oma silmi uskuda et see oli tõesti tema.
''Tere''sosistas ta vaikselt et mitte mind ehmatada.
Punastasin ja vastasin : ''Tere''.
Sellele terele järgnes kohe ka küsimus : ''Kui kaua ma olen siin olnud?''
''Paar nädalat''vastas poiss ja vaatas sünge näoga minu poole.
''Paar nädalat?A..aga miks?Selle pisikese põsehaava pärast?''kui olin selle välja öelnud hakkas mul kurgus kipitama.Mul oli imelik tunne.Ma ei pidanud enam hingama.Mul ei olnud kõht tühi.Vähemal ei olnud mul isu supi või millegi sellise järgi mida tavaolukorras oleksin väga vajanud.
''Seda on raske seletada''poiss lausus selle rahulikult et veenduda et ma sellest aru saaksin ja talle seda küsimust enam nina alla ei hõõruks.Ta vaatas veel korraks minu poole.Pööras siis silmad ära ja kui ta tagasi vaatas oli tema silmade pilk hirmus.Ta oli muutunud.Ta..ta oli too kutt kes mind põsest haavas.Ma olin teda peaaegu et armastanud.Kuidas ta võis mulle nii teha.Loomulikult olid meie suhted kauge minevik.Kui kõik oli normaalne.Ei mingit põsehaava,haiglat ega muud jampsi.Teda nähes hakkas mu põsehaav punast valgust kiirgama.Ma ei hinganud enam ja seda polnudki vaja.Tol hetkel taipasin ma niimõndagi.
Poiss sööstis ukse juurde ja lukustas selle.Seejärel vaatas ta minu poole ''Sa said sellest vist ise ka aru aga mulle meeldib seda korrata.Sa oled vampiir...vampiir Luce.Ja sa pead inimesi ning loomi tapma et elada.''Seda lausus ta veel eriti õelalt.
Minu esimene reaktsioon sellele oli.Kargasin püsti.Jooksin haigla peegli juurde ja vaatasin enda peegelpilti.Kui nägin seal endale sarnast tüdrukut.Lumivalge naha ja punaste silmadega.Mu juuksed olid tumedamad ning põsehaav kinnikasvanud.Siis ehmusin kohutavalt.Kargasin tagasi.Seejärel võtsin tooli ja virutasin sellega peeglisse.Ma ei tahtnud näha kes ma olen ja milline ma välja näen.Peale peegi lõhkumist jooksin voodisse ja hakkasin nutma.Loomulikult tegin nagu nutaksin.Pisaraid mul ju polnud.Mu keha oli külmunud.Mu süda ei löönud enam.Ma olin nagu surnu...nagu surnu...

Autori kommentaar »