Twelve worlds[part 63] (30)

- - -

63.MAAGILINE ÕNNELIKUSE VÄGI, MIDA VAID MINA SAAN KASUTADA...

Ärkasin järgmisel hommikul oma voodis. Kedagi polnud toas. Korteris ei kostnud mingeid hääli ka. Võib-olla oli isa tööle läinud ja Carl kooli. Tore, et mina ei pidanud kooli vantsima - ma poleks seda suutnud. Keerasin end selili ning vahtisin lakke. Ma olin emotsioonidest täiesti tühi - mul polnud tahtmist vihastada, nutta, karjuda... Mitte midagi. Naerda ammugi mitte. Mul oli tunne, et mu südamest olid välja voolanud kõik tunded, alles oli jäänud vaid tühjus.
Tõusin aeglaselt püsti ja looberdasin õnnetult peegli ette, et näha, milline ma lõppude lõpuks siis välja näen. Ma olin seda vaatepilti oodanud. Mu silmad olid punased, ripsmedušš oli laiali läinud, tuunika oli totaalselt kortsus ja retuusid samuti. Peavõru püsis vaevu mu sassis juustes.
Kõndisin tagasi voodi juurde ja heitsin end taas pikali. Miks pidi mind tabama kaks lahkuminekut järjest? Ennem ema lahkumine mingi tobeda erimeelsuse pärast ja nüüd see jo.bu Alex, kes semmib selle m***dist Cristellaga.
Nüüd esimest korda nende kolme päeva jooksul tundsin ma tibakest rõõmu. Uurisin seda lähemalt. See oli väike õnnelikusekiir. Mõtlesin, millest see võiks tulla. Siis ma taipasin. Ma olin õnnelik - vaid natukene, kuid siiski! -, sest Carl oli mul veel olemas. Ja isa. Ja Samantha. Ja minu ülejäänud sõbrad. See oli ainuke hea asi, mis hakkas mulle mõjuma silmanähtavalt.
Tundsin end kuidagi imelikult. Kargasin püsti ning läksin uuesti peegli juurde. Ma ahhetasin ja asetasin käe suu ette. Ma muutusin. Mu juuksed muutusid sädelevaks ning kasvasid küünarnukkideni. Tavaliselt olnud krässus õlgadeni ulatuvad juuksed olid nüüd kaunilt lokkis sädelevad kiharad. Minu jahmatuseks muutusid need punasest punakaspruuniks.
Mu nahk muutus tibake heledamaks ning ma muutusin saledamaks. Mu ripsmed muutusid tihedamaks ja pikemaks. Samuti süsimustaks. Põsed muutusid roosakaks ja huuled värvusid punakaks. Mu kõrvaotsad muutusid natukene teravamaks ja mu silmad läksid tuhmsinisest erksinisteks. Siis ma ei muutunud rohkem.
Ma jõllitasin ikka veel oma peegel pilti. Ainsad asjad, mis ei olnud minu juures muutunud, olid mu riided. Need olid endiselt kortsus. Peavõru oli nüüd korralikumalt mu juustes. Ma pöördusin ümber ja hingasin sügavalt sisse ja välja. Ja siis vaatasin uuesti oma peegelpilti. See oli ikka tõelisus. Ma olin totaalselt muutunud, see polnud mingi uni.
,,Ou my god*," pomisesin ma endamisi vapustatult. ,,Mis minuga küll juhtunud on?"
Ma vahetasin oma kortsus riided teiste vastu. Panin selga põlvedeni valge tähtetega kleidi ning jalga tõmbasin valged legginsid. Juukseid ma kammima ei hakanud, need olid niigi ilusad ja sirged. Ja need sädelesid ikka veel.
Istusin arvuti taha ja logisin msn'i. Õnneks oli Samantha sees ja ma sain talle kõik ära rääkida.
Cameron Gree says: Hei, minuga juhtus absoluutselt võimatu asi.
Samantha Vence says: Mis asi? Räägi ära! Midagi maagilist?
Cameron Gree says: Jap, kuidas see võimatu siis sai olla?
Samantha Vence says: Ära keeruta. Räägi juba!
Cameron Gree says: Minuga juhtus järjest kurbi sündmusi ja siis ma leidsin järsku endas õnnelikusekiire. Ma tundsin end väga veidralt ja siis peegli ette minnes nägin ma, et olen täielikult muutunud. Mu keha on teistsugune, silmad... Isegi juuksed on pikemad, tumedamad ja sädelevad nüüd.
Samantha Vence says: Oota, ma tulen sinu poole. Ma tahan seda oma silmaga näha!
Cameron Gree says: No olgu siis. Olen praegu kodus. Aga sul on ju kool?
Samantha Vence says: Mul kama kaks. Teen poppi. Näeme poole tunni pärast! Tšau!
Cameron Gree says: Tšau!
Samantha logis välja ja sama tegin ka mina. Ma vantsisin kööki ja tegin endale hommikusööki. Siis istusin ma teleri taha ning hakkasin vahtima mingit suvalist seriaali.
,,Mis sinuga juhtunud on?" kuulsin ma järsku ahhetust.
Vaatasin akna poole. Carl istus akna laual ja jõllitas mind.
,,Eee... Ma olen muutunud," kogelesin ma.
Carl nõudis: ,,Räägi!"
Seletasin talle loo ära ja Carl ainult kuulas ja kuulas. Siis ta tuli minu juurde ja pani asjad maha. Siis ta suudles mind. Ma suudlesin vastu. Siis tiris Carl särgi seljast...

- - -

Ou my god! - Oh jumal küll!

Autori kommentaar »