Twelve worlds[part 39] (5)

- - -

39.RAAMAT

,,Mis juhtus?" pärisin ma jahmunult.
,,Krahvinna Ellesmera on siin!" hüüatas Zedrich sama jahmunult, kui mina. ,,Ma ei saa aru, mida ta siit tahab!"
Marissa paistis mõtlik olevat. ,,Hmm, äkki ta tuli lihtsalt millestki rääkima?" arutles ta kõvasti.
Zedrich raputas pead. ,,Ma ei usu - kui krahvinna ise siin on, siis on asi tõsine."
Zedrich ja Marissa kiirustasid keerdtrepi juurde ja läksid kiiresti teisele korrusele, liikudes minu toa poole. Järgnesin neile joostes, süda rinnus peksmas ja külg pistmas. Zedrich ja Marissa peatusid ja tõmbasid hinge. Marissa oli väga närviline ja vahtis igasse suunda.
,,Sa mine oma tuppa," käskis Zedrich. ,,Jää siia, kuni sind ei kutsuta."
,,Aga..." alustasin ma, kuid Zedrich katkestas mind.
,,Ei, mitte mingeid vastuväiteid," ütles poiss. ,,Lihtsalt jää siia."
Zedrich ja Marissa tuhisesid minema, jättes minu üksinda ukse ette seisma. On ikka veidrikud - ei räägi asjast üldse lähemalt. Ma lonkisin rõõmutult oma tuppa ja ronisin oma hiiglaslikule voodile. Tõmbasin põlved krõnksu ja asetasin pea põlvedele. Minuga käitudakse nagu oleksin väike laps - lõppude lõpuks pole ma enam laps. No, täiskasvanu pole ma ka päris, kuid siiski...
Heitsin end selili ja mõtlesin. Vajusin jälle madratsite sisse ja toas levis seesama piparmündi aroom, mis mind enne magama suigutas. Kuid praegu polnud mul mahti magamiseks. Ma pidin mõtlema, mismoodi ennast asjade kurssi viia või siis teada saada, mis toimub.
Veeretasin end voodilt maha ja vaatasin toas ringi. Järsku on siin midagi erilist? mõtlesin ma ringi vaadates. Äkki ma leian midagi, mis aitab mul asjast teada saada? Kõndisin toas edasi-tagasi ja libistasin pilgu üle terve toa, et igat pisiasja näha ja uurida.
Järsku nägin ma oma jahmatuseks väikest tumepruuni uksenuppu seinal. See oli laua all ja praeguseks tekkinud hämaruses peaaegu täielikult varjatud. Sammusin ettevaatlikult laua juurde ja kükitasin. Järsku lendab uksenupp eest ära? Kõike võib juhtuda...
Roomasin uksenupu juurde ja eristasin seinal - pärast pikka uurimist - peenikesi praokesi. See oli kindlasti uks. Kui pragude järgi arvata, siis oli uks umbes tavalise arvutiekraani suurune. Sirutasin käe välja ja puudutasid uksenuppu. Siis keerasin seda pikkamisi ja uks läks vaikselt kriuksatades lahti.
Ukse taga oli justkui mingi seif. Sellel olid metalsed seinad ja ruum oli üsnagi väike - ruumike oli umbes minu küünarvarre sügavune. Minu pilku aga paelus tumepruun nahkköites raamat, mis oli umbes sama suur, kui uks, vaid natukene väiksem. Tõmbasin raamatu kõhklemata välja ja lükkasin väikese ukse kinni. Roomasin laua alt välja, ronisin voodile ja silmitsesin raamatut.
Raamat oli kulunud ja köidetud oli ta nahkpaeltega. Raamatu kaas oli kaetud poole tollise tolmukihiga, mille ma puhusin veidi köhides ära. Raamatu kaanele oli sirgeldatud midagi ruunides ja kaanele oli joonistatud mingi sümbol. Avasin raamatu ja hakkasin seda sirvima.
Igal lehel oli kirjutatud loitse, seletusi, needusi ja muid asju, mis võisid sinu kätte anda terve maailma. Oli ka kõige tühisemaid loitse - kuidas tunda ära, kas aken on puhas või midagi säärast. Siis nägin ma loitsu, mis võimaldas oma kehast väljuda. Lugesin selle lehekülje kiiresti läbi ja silmitsesin loitsu ja teksti, mida oli loitsu kohta kirjutatud. Tekst oli selline:

Tahad oma vanemate tülidest või salajastest asjadest teada saada, kuid sinust targemad ei luba seda? See on lihtne loits, mis võimaldab sul oma kehast välja minna ja seda salajast asja pealt kuulata ja näha. Loits annab sulle täpselt kolm tundi aega ja siis on mõju lõppenud. Enne, kui kolm tundi täis saab, pead sa tagasi oma kehas olema, muidu võid niiviisi ära surra. Loitsimiseks on vaja küünalt, mis põleks. Kui oled oma kehas tagasi, puhu küünal ära.

Nägin, et laual seisab üks paks madal küünal ning ma võtsin selle. Läheduses leidsin ka tikud ja süütasin küünla põlema. Oli öeldud, et pidin loitsu lausuma ja siis küünlaleeki puudutama.
Sosistasin vaikselt: ,,Ännä mülli küjü, mes voemäldäb mül äsjü küülätä jä nahä.*" Seejärel puudutasin ettevaatlikult küünaleeki.
Siis käis minust läbi järsk külmajudin ja ma tundsin end vabana. Pöördusin ümber ja nägin oma keha voodil lebamas, silmad suletud. Siis tundsin, kuidas ma hõljun õhus. Vuhisesin nagu kummitus läbi seina ja järgnesin häältele. Lõpuks jõudsin ma saali ukse juurde, kus ma olin Marissat kohanud. Hingasin sügavalt sisse ja hõljusin läbi ukse.

- - -

Ännä mülli küjü, mes voemäldäb mül äsjü küülätä jä nahä - Anna mulle kuju, mis võimaldab mul asju kuulata ja näha

Autori kommentaar »