Twelve worlds[part 14] (5)

- - -

14.UNENÄGU

,,POLIT.SEI!?" karjatasin ma kiledalt. ,,Carl! Peata kohe auto ja anname end ülesse! Niimoodi võime isegi vanglast pääseda!"
,,Ei pääse!" hüüdis Carl. ,,Me niikuinii jääks mõneks ajaks vangi!"
,,Aga siis me ei ole ju vähemalt tagaotsitavad!" rääkisin ma oma juttu edasi.
,,Pole vahet!" pressis Carl läbi hammaste ja keeras kõrvaltänavale. ,,Mis kurjategu me üldse tegime? Minu arust ei ole meil ühtegi kuritegu kirjas!"
,,Välja arvatud auto varastamine," nentisin ma mõrult.
,,No, võib-olla see jah," nõustus Carl. ,,Kuid rohkemat meil ei ole. Ega..."
,,Miks sa ei lõpetanud lause?" küsisin ma, kulm kortsus.
,,KURADIMAD P***D! P****E!" röökis Carl täiest kõrist ja keeras teisele tänavale, kus pidi asuma meie kodu.
,,Mis juhtus?"
,,Nad on meil ikka veel jälil! Me ei raputa oma sõitmisega neid üldse maha! Ja nüüd kummardub juba üks polit.seinik aknast välja ja proovib passati ratast tulistada!"
,,P****e!" karjusin ka mina ning tõukasin Carli.
,,Mida sa teed!?" karjus Carl ja tõukas mind tagasi.
,,Pagan, kobi eest, sa t**a!" kriiskasin ma talle kõrva ja ta ilmus otse minust paremal välja. Istusin tema kohale ja keerasin kodutänava asemel silla poole.
,,Mis sul plaanis on?" uuris Carl kahtlustavalt.
,,Midagi väga jubedat," sõnasin ma, lai irve näol. ,,Teen seda, mida tehti ,,Kiired ja vihased" viiendas osas. Sõidan sillalt alla."
,,Mis mõttes alla...?" hakkas Carl küsima, kui ma keerasin silla poole.
,,Eks kohe näed," vastasin ma ja irvitasin veelgi rohkem. ,,Loodan, et sa ei lähe paanikasse.
Õnneks olin ma ka saanud natuke autoga sõita nii, et ma mingi päris halb autojuht ka ei olnud. Sõitsin juba sillal, autode vahel. Lasin pidevalt signaali, et läbi saada. Enamus autodest peatusid ja inimesed tulid välja, et näha, mis õieti toimub.
Sõitsin silla külje poole. Külgedel olid rootsipunased raudvardad, mis ei paistnud eriti tugevad olevat. Tundsin jälle endas ebaloomulikku jõudu ning surin käis minust läbi. Keskendusin ning lasin roolist lahti.
,,Mida sa...?" hakkas Carl ütlema, kuid nüüd ta nägi, mida ma teen.
Kui olin roolist lahku lasknud, siis auto sõitis täitsa ise. Ma ei hoidnud isegi gaasipedaali all, kuid auto liikus endiselt. Kerisin akna alla ja vinnasin end sellest pooleldi välja.
,,Pane end akna vahele valmis!" hüüdsin ma Carlile.
,,Milleks?" hõikas ta vastu.
,,Et hüpata!" vastasin ma.
Mul oli põhjust seda ütelda. Passat kerkis ühe auto ees õhku ning lendas üle raudvarraste. Ma kiljusin rõõmsalt ja tundsin oma soontes adrenaliini tukslemas. Carl röökis meeletult, blond juuksetukk tuules lehvimas.
Siis ma karjusin: ,,NÜÜD!" ja ma tõukasin end aknast välja.
Langesin justkui aegluubis vee poole nagu ma näeks seda kõike mingis filmis või videos, mitte päriselus, läbi oma silmade. Nägin silmanurgast, et Carlil oli hirmunud ilme. Ma ei saanud aru, miks. Kuid siis mulle tuli üks väga vastik asi meelde. Carli ei osanud ujuda. Ta võis sellises veekogus lausa surma saada.
Kuid täpselt sellel ajal, kui ma seda mõtlesin, lendasin suure hooga vette. Mullid lendlesid mu ümber, muutes vaatepildi väga hägusaks. Puristasin meeletult ja ahmisin õhku, ahmides selle asemel hoopiski vett sisse. Mu kingad imasid vett sisse ja riided muutusid seljas raskeks. See hakkas mind tasapisi põhja poole tirima.
Sumasin kuidagi kroolides Carli poole, kes abitult rabeles. Haarasin ta käsivarrest ning kasutasin oma viimased jõuriismed ümberpaiknemiseks. Et ennast ja Carli uppumisohust päästa. Ümbrus oli kottpime ning midagi justkui tiris mind vaheldumisi üles ja alla, muutes mu uimasemaks, kui enne olin. Siis ilmus liikumatu ja lõplik pimedus.
- - -
Avasin silmad. Kuid mitte oma maailmas - hoopis unenägude omas. Vaatasin kõike justkui pealt, ma ise ei osalenud unenäos. Võib-olla isegi osalesin, kuid vaatajana.
Mu unenägu koosnes vaid valgetest sähvatustest ning värvikeeristest. Siis nägin ma süsimustade juustega noort neiut, kes jooksis, hõbedane kleit keha ümber voogamas. Tal olid teravad kõrvad ja sätendavad silmad. Ta jooksis metsas ja jõudis ühe puu juurde, kus ta end ümber pööras ja midagi vaatama jäi.
Siis ilmus mingi noormees, kes oli neiuga peaaegu samasugune. Ta lähenes jooksuga neiule, mõõk käes vihisemas. Neiu tõmbas eikusgailt teravad noad välja ja lõi nendega erisuundatesse, lüües lõpuks noormehel mõõga käest.
Siis viskas neiu noad käest ning kargas noormehele peale, lüües ta selili. Tüdruk haaras noormehe kõrist ringi ning vaatas talle otse silmadesse. Noormehel tõmbusid silmad süsimustaks ning neiul samuti. Mõlemad varisesid justkui surnuna maha. Elutuna. Silmad süsimustad.
- - -
Ärkasin lõpuks oma maailmas üles. Avasin kiiresti oma silmad ja nägin endale otsa vaatamas kahte pähkelpruun silma.

- - -

Autori kommentaar »