Twelve worlds[part 79] (11)

- - -

79.VEIDRAD ASJAD

Ma proovisin end püsti ajada, kuid oigasin - kohast, kus kuul mind tabas, valutas. Ajasin end püsti, hambad kokku surutud ning võtsin oma jõu kokku - tõmbasin kuuli välja. Karjatasin sosinal ning viskasin kuuli nii kaugele kui sain. Ma ei tahtnud seda pisikest ja ümarat kuulikest enam kunagi näha. Kes tahakski? küsisin ma endalt veidi lõbustatult ja kükitasin.
Võtsin kätte ikka veel vaikselt säriseva mobiiltelefoni, mis oli lebanud märjas lombipõhjas. Mnjah, nüüd pidin oma vana puuteka poole taas pöörduma. Vähemalt saab Angry Birds'i mängida, sõnasin ma endale võimalikult optimistlikult ja pistsin täiesti kasutu mobiili jopetaskusse.
Raputasin veidi oma jopet, et seda veidi kuivemaks teha, kuid kasutult. Mu teksad, sokid, jalanõud, jope...kõik olid veest läbi ligunenud ja läbimärjad. Jäine tuuleiil vuhas minust üle ning ma väristasin külmast õlgu. Külmajudinad käisid üle selja.
Ma raputasin pead, et juustest veidi vett välja saada ja asutasin end minekule. Ma lähen võimalikult kiiresti koju, võtan ühe kuuma vanni ja räägin siis Celia ning Carliga. Muigasin endamisi, kui jooksmiseks hoogu võtsin. Carl võib vihast plahvatada, kui ta kuuleb, mis juhtus.
Siis ma sööstsin paigalt ja tuiskasin keravälgu kiirusega sealt vastikust kohast minema - traataia ja prügikastide leha juurest. Jooksin kiirelt mööda tänavaid, pööramata tähelepanu inimestele, kes minust möödusid ja autodele, millele ma oleksin võinud alla jääda. Mind ei huvitanud, kas ma jooksen sõiduteel või kõnniteel - ma tahtsin lihtsalt koju saada. Võisin ka autodest üle hüpata. Ükskord ma hüppasingi, kuid see oli jube kogemus ja ma ei korranud seda. Võdistasin õlgu ja pöörasin siis taas tähelepanu teele. Ma ei tahtnud ju vastu puud põrutada ja oimetuna kokku variseda. Noup, see oleks liig.
- - -
Katsusin ust. Lukustamata. Miks? käis mul läbi pea. Lükkasin ukse lahti, võtsin märja jope ja jalanõud jalast ning panin need kuivama. Vaiksete sammudega - või pigem vaiksete plärtsatustega - hiilisin ma vannituppa, et riided seljast võtta ja kuuma vanni võtta.
Tõmbasin kõik riided ühekorraga seljast, keerasin ukse lukku ja panin endale vee jooksma. Ootasin paar minutit, kuni vann täis oli ja ma sulpsasin vanni.
Mõnulesin vannis mõnda aega, siis pesin ennast, pesin juuksed ja astusin vannist välja. Kuivatasin end ära ja föönitasin korralikult juukseid. Kui juuksed olid kuivad, kobasin ma pesumasinal - kus tavaliselt lebasid puhtad riided - ja kangestusin siis. Ma polnud mitte midagi võtnud kaasa. Ma polnud võtnud kaasa ühtegi riietuseset, mida selga panna.
Võtsin tigedalt ühest väiksest kapist oma suure ja kandadeni ulatuva hommikumantli ja panin selle selga. Sidusin paelad kõvasi kinni ja midagi ei jäänud näha. Siis ma avasin vaikselt vannitoa ukse ja hiilisin koridori. Sammusin kergelt oma toaukseni, avasin selle ja lipsasin kiirelt tuppa. Ohkasin kergendatult ja sammusin kohe riidekapi poole.
Kuid siis kõlas mu selja tagant hääl: ,,Kus sa olid?"
Kangestusin soolasambaks. No loomulikult - Carl ju oskab iga ebasobiva momendi ajal kohale ilmuda.
,,Mul pole midagi seljas, Carl," pressisin ma läbi hammaste. ,,Kas sa võiksid palun minna mu riietumise ajaks välja?"
Carl aga astus lähemale ja pani käed mu õlgade ümber. Kuulsin vaikset sahinat ja nägin silmanurgast, et ka Carlil oli hommikumantel. Ja selle alt ei paistnud mingeid riideid. Mu hingamine kiirenes.
Siis Carl suudles mind ja surus mu voodile. Ma suudlesin vastu. Seal me lebasimegi ja suudlesime. Mõlemal vaid hommikumantel seljas.
- - -
Ärkasin hommikul väikese pööritusega peas. Avasin silmad ja leidsin end Carli kaisus. Naeratasin omaette ja tõusin püsti, et midagi selga otsida. Avasin riidekapi uksed ja valisin endale riided - punase ja valge kirju pikkade ja laiade varrukatega pluus, suvalised sokid ning tumesinised pikad ja kitsad teksad. Panin end riidesse ja tegin hobusesaba endale.
Carl avas siis silmad ja vaatas mulle muiates otsa.
,,Hommikust," haigutas ta end ringutades.
,,Terekest," vastasin ma naerdes, võtsin koolikoti ja suundusin kööki.
Tegin seal endale ja Carlile tassi kohvi ja omletti. Ma oskasingi vaid võileibu, omletti, pannkooke ja putru teha... Tegin Celiale võileibu ning suundusin õde äratama - ka tema pidi kooli minema.
,,Hommikust õeke," tervitasin ma naeratades õde, kes mind hämmeldusega ja unesegasena vahtis.
,,Sa oled ikka siin," suutis ta vaid sosistada.
,,Jah," naeratasin ma, suudlesin õde põsele. Uksel ütlesin ma talle: ,,Me lähme Carliga kooli. Võileivad ootavad sind laual."
Kui ma sööma läksin, tõmbusin järsku krampi. Miski keeras kõhus ja...mulises. Olgu, "mulises" polnud õige sõnu, kuid ikkagi oli veider tunne... Istusime Carliga laua taha. Tal olid seljas tumedad teksased ja valge T-särk. Kui ma viimase omletitüki sõin, hakkas mul paha. Ma kiirustasin prügikasti juurde ja sülitasin selle tüki välja.
,,Mis on?" uuris Carl murelikult.
,,Ma ei tea," vastasin ma täiesti ausalt. ,,Kuidagi paha on..."
,,Olgu, lähme kooli," pakkus Carl. ,,Muidu jääme hiljaks."
Pesime nõud ära, panime need kuivatusrestile ja lahkusime kodust. Koos. Nagu tõeline suhet pidav paar peabki olema.

- - -

Autori kommentaar »