Twelve worlds[part 72] (11)

- - -

72.MATUSED

,,Mis see on, Cameron?" päris Carl minu juurde ilmudes - välkkiirelt nagu tal oli omane.
,,Juhtlõng," võidurõõmutsesin ma, lehvitades punast juuksekarva tema nina ees. ,,Juhtlõng, mis juhatab meid sellele neetud jo.bule aina lähemale!"
,,Neetud jo.bule?" Carl muigas. ,,Olgu, jätame naljad. Juhtlõng? Ega see ei ole juhtumisi sinu oma?"
Ma raputasin pead. ,,Ei. Isegi ennem polnud mul sellised juuksed. Mul olid palju tumedamad. See siin on rohkem erkpunane."
,,Niisiis, mõrvar on punapäine," järeldas Carl.
,,Täpselt!"
,,Ja mida me nüüd sellega peale hakkame?"
Vaatasin teda veidi nördinult. ,,Loomulikult hakkame uurima - sa arvad, et ma unustan oma isa mõrva kiiresti ära? Unista edasi!"
Ma läksin kirjutuslaua juurde, tegin sahtli lahti ja sobrasin mõnda aega seal. Leidsin lõpuks ühe imepisikese kilekoti, mida sai nööbiga kinni panna. Libistasin juuksekarva sinna sisse ja panin kilekoti kindlalt kinni. Pistsin selle tagasi sahtlisse.
,,Aga ennem on vaja matused korraldada," teatas Carl.
,,Matused korraldatakse niikuinii," vastasin ma sellepeale veidi liiga ükskõikselt. ,,Mind huvitab praegu ainult see mõrvar, kes mu isa tappis."
Carl tuli minu juurde ja haaras mu õlgadest. Kergelt ja õrnalt. Mitte tugevalt ja pigistavalt. Ma ei tahtnud talle otsa vaadata, kuid ma vaatasin siiski. Carli silmis helkis mure, millest ma ei saanud aru.
,,Miks sul on vaja seda mõrvarit jahtida?" küsis ta sosinal. ,,Miks sul on vaja kättemaksu haududa? Kui sa talle kallale lähed ja ta tapad, siis sa ei käitu temast targemalt."
Ma solvusin veidi selle ütlemise peale ja vastasin veidi vihase tooniga: ,,Kes ütles, et ma ta tapan? Kes ütles, et ma haudun kättemaksu? See kõik võib tulla hiljem - ma tahan praegu vaid teada saada, kes see paganama mõrvar on."
Ma rabelesin Carli liiga õrnast haardest lahti ja jooksin akna juurde. Ma ei teadnud, kas ma saan sellega hakkama, kuid mind ei huvitanud. Lükkasin akna lahti ja vinnasin end aknalauale. Olin valmis alla hüppama ja siis katusele ronima.
,,Sa teed liiga palju järeldusi, Carl," sosistasin ma pisaraid tagasi hoides ja ma hüppasin.
Langesin meelega vaidi, kuid siis klammerdusin seina külge nagu Carl oli teinud. Saingi sellega hakkama, mõtlesin ma veidi õnnelikumalt. Loodan, et ma ülesse ka saan.
Ronisin - sõrmed tugevalt seina külge klammerdumas - mööda seina ülesse, kuni jõudsin viimase korruseni - loomulikult oligi ainult neli korrust, ütleme siis, et meie korrusele -. Läksin katusele ja istusin maha.
Päike helkis õrnalt oranži värvi. Ma avastasin, et mul pole mingit jopet ega midagi seljas, kuid ma ei hoolinud. See polnud praegu tähtis. Tähtis oli see, et ma sain üksi olla. Loodan, et Carl mu rahu rikkuma ei tule, mõtlesin ma veidi liiga mürgiselt. Muidu ta ei hinda minu privaatsust üldse.
Ma tõmbasin jalad krõnksu, põimisin käed ümber jalgade ja asetasin lõua põlvedele. Peaaegu sama asend, millega ma olin Carli oodanud. Vaatasin oranži värvi päikest taevas ja mul voolasid pisarad tahtmatult silmist. Mingi aeg seda päikest ei ole, tärkas järsku mu mõtetesse. Mingi aeg ei ole seda maailma, kus me oleme sündinud.
- - -
,,Matused algavad poole tunni pärast."
,,Ma ei taha minna."
,,Tule vaid korraks siis," keelitas Carl mu põski silitades. ,,Ta on ju ikkagi sinu isa."
Järsku ta ehmus. Ta küsis ettevaatlikult: ,,Sa oled jälle nutnud?"
,,Loomulikult," turtsatasin ma sarkastiliselt. ,,Sa arvasid, et ma naeran kogu aeg või?"
Carl naeratas ja võttis mu õrnalt sülle. Surusin põse vastu ta rinda - ma tundsin end turvaliselt tema kaisus ja süles. Pisarad tahtsid taas tulla, kuid ma hoidsin need mõningase vastumeelsusega tagasi. Osa minust ei tahtnud nutta, kuid osa minust tahtis pisaraid valada.
,,Lähme," ütles Carl ja me liikusime esikusse.
Panime välisriided selga ning jooksime võidu trepikotta, sealt alla ja parklasse. Loomulikult Carl võitis, kuid ma lasin tal seda teha. Tahtsin jätta mulje, et olen veel kogenematu ja aeglane. Kuid Carl ei hakkanud võidurõõmutsema, vaid lihtsalt naeratas korra. Muigasin üleannetult vastu.
Me jooksime kiirelt kiriku poole, tänavad, puud, majad ja inimesed meist ülikiirelt möödumas. Tegelikult meie olime ülikiires, kuid mis parata. Olime umbes minutiga kirikus. Matustel. Pisarad purskusid mul silmist.
Carl peatus ja silitas rahustavalt mu pead. Ta andis isegi õrna ja põgusa suudluse mulle huultele. Oleksin tahtnud, et see kestaks kauem, kuid meil oli vaja ennem matustel käia.
,,Käime ennem seal kirikus ära," soovitas Carl minust ümber kinni võttes. ,,Siis on see läbi ja me saame rahulikult olla. Korter on ju meie kahe päralt või mis?"
Ma muigasin - oli küll. Tõesti. Lõpuks. Keegi ei tüütanud kahe nooruki armastust. Naersin endamisi - see oli küll üks pluss.
Me läksime koos Carliga kirikusse. Leidsime peaaegu kohe suure rahvamassi, mis ümber süsimusta kirstu olid. Kirstule oli kuhjatud lilli - roose, nelke, nartsisse ja astreid. Isegi paar päevalille oli näha. Ma olin võtnud kaasa suure kimbu valgeid roose - asetasin need hellalt kirstule.
Tuli üks mees, kellel oli must riietus, millel oli valge rist. Ta hoidis käes raamatut, mis oli arvatavasti piibel. Kõikidel inimestel olid seljas musta värvi riided. Mind imestas, et emat ei olnud kohal. Mees mustas riietuses luges lõigu piiblist ette, ütles mitu head sõna ja...kõik.
Matused olid sama hästi ka lõppenud. Kirst jäeti sinna, et seda hiljem maha matta. Kõik liikusid suure rahvamassina kirikust välja. Ma vaatasin veel seda kirstu. Ma pidin võimalikult ruttu teada saama, kes mu isa mõrvas. Sellel inimesel ei vea, mõtlesin ma.

- - -

Vabandust, ma ei tea eriti, millised matused on. Nii et kirjutasin umbkaudu. Ärge palun olge pahased, kui midagi ei klapi eks? Võite muidugi mind veidi parandada, kuid ma ei ole matustel kunagi käinud. :(

Autori kommentaar »