Twelve worlds[part 57] (8)

- - -

57.SUHE

Selle asemel, et rabeleda, vajusin ma lummusesse. Alex oli mind suudelnud sama suure armastusega, kuid tema suudles veidi kohmakalt. Nüüd võisin ma öelda, et Carl suudles palju paremini. Mu käed olid lõdvad ja jalad kõlkusid samuti niisama. Siis tõstsin ma käed ülesse ja surusin sõrmed poisi juustesse, suudeldes vastu. Tahtsin, et see kestaks igavesti.
Iga vihakübe, iga jälestuskübe - kõik oli läinud. Nüüd oli jäänud vaid armastus, see hetk ja meie. Nüüd teadsin ma, et Alex polnud see õige. See õige oli hoopis Carl - see poiss, see olend, keda ma praegu suudlesin.
Lõpuks hakkas Carl eemale tõmbuma. Ma tõmbasin ta tagasi, kuid ta rabeles mu haardest välja. Ta tõusis püsti ja istus mu kõrvale, aidates mu samuti istuli. Vaatasin teda taipmatu ja segaduses pilguga. Ma olin tegelikult endiselt segaduses, miks ta mind niiviisi suudles?
,,Nüüd lõi armastus välja või?" proovisin ma naljatada.
Carl naeratas. ,,Ma mõtlesin asjade üle järele. Siis sain ma aru, kui palju ma tegelikult sind armastan."
,,Miks nii äkki?"
,,Süüdista mu aju - see on viimasel ajal väga kiire otsustamise ja mõtlemisega."
,,Ha-ha-haa - väga naljakas," ütlesin ma sarkastiliselt, kuigi ma naeratasin. ,,Aga mis saab Alex'st?" küsisin ma siis murelikult.
Carli kulm vajus kortsu. ,,Ma ei tea," kostis ta. ,,See on ainult sinu valida, kumba sa tahad - kas teda või mind. Mina ja Alex ei saa selle üle otsustada. Me võime sinu üle võidelda ja kakelda küll, kuid otsustaja oled vaid sina."
Ta tõusis püsti ja sammus ukse juurde. Carl keeras luku lahti ning astus välja.
Ust sulgedes lisas ta: ,,Mõtle selle üle. Aga väga hoolikalt."
,,Jah," vastasin ma sosinal ja Carl läks.
Tõusin aeglaselt püsti ja sulgesin ukse. Keerasin ukse uuesti lukku, sest ma ei soovinud, et vanemad siia tuleksid ja mulle poisteloengut pidama hakkaksid. See oleks väga ebameeldiv, nentisin ma mõttes tagasi voodile istudes. Väga.
Ma teadsin, et ma olen koduarestis. Arvutit samuti pole. Arvutisse võisin ma muidugi ikka hiilida, kui vanemaid kodus polnud, kuid kodust niisama välja jalutada ma küll ei saanud.
Heitsin end pikali ja sulgesin silmad. Ma tahtsin nüüd sellest kõigist puhata. Ebanormaalsest... Sellest maagiast... Mu elu oli olnud normaalne vaid aasta ja nüüd hakkab see tsirkus jälle pihta - see on lihtsalt nõme. Vähemalt on homme tavaline koolipäev, tuletasin ma endale meelde.
Hakkasin pikkamisi tukkuma jääma. Enne uinumist käis mul peast läbi hääl: Sa ei saa selles kindel olla - sa tead seda. Ühes asjas sain ma aga kindel olla - mul on nüüd Carliga suhe, isegi siis, kui Alex sellest kuuldagi ei taha.
- - -
,,Koduarest?" ahhetas Samantha. ,,Mille eest?"
,,Selle eest, et ma eile kolm tundi hiljaks jäin," vastasin ma süngelt.
Samantha näole ilmus meenumine. ,,Ah see," ohkas ta.
Kummardusin lähemale ja rääkisin sosinal loo ära. Samantha kummardus samuti lähemale ja ahhetas pidevalt.
,,See tüdruk, kes seal lossis oli?" sosistas Samantha. ,,Tema nimi on Cristella?"
,,Jap," vastasin ma. ,,On küll. Tundub, et ta tahab mind tappa. Võib-olla sind ka, kuna sa oled samuti eriline."
,,Miks?" küsis Samantha. ,,Mul on ju ainult tulevõime ja ma oskan hüpnotiseerida. Rohkem ma ei oska. Sina aga... Sa oskad igast värki teha - ma olen ju oma silmaga seda ju näinud!"
,,Ma arvan, et kuna sa oskad hüpnotiseerida, siis juba sellepärast ta tahab sind oma käpa alla," tuletasin talle meelde.
,,Ahjaa." Samantha ohkas uuesti.
Mulle meeldis Samantha sellepärast, et temaga sain ma maagia-asju vabalt rääkida. Ta ju oskas hüpnotiseerida. Nüüd oli tal ka tulevõime. Ma olin õnnelik, et ta minu kõrval on - ta aitas mul Esimest Lahingut võita. Mulle meenus krahvinna Ellesmera - judistasin õlgu. Ta oli ikka päris kõva vastane...
,,Kuule, aga sa ju võid natuke koolihoovis olla?" päris Samantha. ,,Sõpradega rääkida ja sedasi - seda ju su vanemad pahaks ei pane."
,,Ikka panevad," ütlesin ma mornilt. ,,Nad raudselt ütlevad: ,,Oi, meie kallis tupsununnu rikkus oma ausõna, mille ta andis! Oi, kui vastutustundetu!" Ei - parem mitte riskida."
,,Oh," ohkas Samantha. ,,No, siis on küll kahju."
,,Kuule, mul on nüüd Carliga suhe," ütlesin ma siis.
,,See kena kutt, kes meid lossist päästis?" päris Samantha.
,,Jap."
,,Jaa - ta on päris nunnu. Oota, päriselt ka või? Suhe?"
,,Mhmh," vastasin ma juuksesalku ümber sõrme keerutades.
,,Oo, vedas," ohkas Samantha oma pinalit näppides. ,,Mida Alex ütleks?"
,,Ei tea," ohkasin ma. ,,Ma pean otsustama, kumma ma valin."
,,Ossa, on ikka romantiline!" õhkas Samantha kadedalt. ,,Selliseid asju näeb tänapäeval vaid filmides..."
,,Jahm," nõustusin ma.
Kell tirises ning õpetaja astus klassi. Tund oli alanud ja nüüd oli aeg kooliraamatute kohale kummarduda. Rõõmustasin mõtteis ikka veel selle üle, et mul nüüd Carliga suhe on. Vähemalt ma loodan, et on, parandasin ma ennast ja pöörasin taas tähelepanu õpetajale, kuigi ma seda ei soovinud.

- - -

Autori kommentaar »