The Black Roses#11 (5)

Eelmises osas: Kõik on absoluutselt viltu vedanud ning Jolantast on saanud vang. Pauliine põgeneb kibestunult ujulast ning kohtab pargis nägusat poissi Edmundit.

,,Mida te "mida" all mõtlete?", küsis Pauliine segaduses olevalt.
,,Tead ju küll, kellel niipalju veab, et ta kohtab mingil suvalisel päeval nägusat kutti?", selgitas Luise natuke häbelikult.
,,Milline ta välja nägi?", uuris Karolin õhinal - ta oli oma pahasuse juba sekund tagasi unustanud.
,,Tal olid õlgadeni süsimustad juuksed, mis olid lõtva hobusesabasse seatud. Tal oli sama nahavärv, mis minulgi ning tal olid säravrohelised silmad. Ta oli lihtsalt nii lummav!", meenutas Pauliine erutunult poisi välimust.
,,Oh, kuidas sul ikkagi vedas!", hüüatas Karolin natuke kadedalt.
,,Tüdrukud!", hüüatas Karin. ,,Kas me ei peaks pigem mõtlema selle üle, kuidas Jolantat ära päästa?"
Karolin kehitas õlgu. ,,Meil pole isegi aimugi, kus Alfred ja Maide teda peidavad."
Karin tegi nipsu. ,,Selles ongi asi! Uurime selle ruttu välja!"
Karolin krimpsutas nägu. ,,Ma ei tea... Mul on veel halvad mälestused alles."
Pauliine kõkutas. ,,Hah, sa arvad, et käbi kukub jälle kännust mööda või? Tüdrukud, me oleme õnne ära teeninud!"
Luise kallutas pea veidi viltu. ,,Oleme küll, kuid saatust ei saa mitte keegi kontrollida ja juhtida. Karinil on õigus, asume kohe uurimisretkele!"
Teised olid selle ettepanekuga nõus ning sammusid oma "korterist" välja. Nad sammusid mööda koridorit ning varsti peatusid nad Pauliine kasuvanemate korteri ees. Uks oli lumivalge, kuigi hinged olid üsna roostetanud väljanägemisega.
,,Huvitav, kas keegi on kodus?", arutles Pauliine valjusti.
,,Arvan, et mitte, kuid kuulatame siiski igaksjuhuks.", pakkus Karin.
Pauliine, Karolin ja Luise olid temaga nõus ning neli tüdrukut jäid ukse taha kuulatama. Möödujad vaatasid neid natuke imestunult, kuid ei teinud neist suuremat välja. Aga sees polnud kuulda ainsamatki heli.
Pauliine katsus ust. Ta üllatus väga, nii et astus isegi sammu tagasi. Uks oli lahti. Tüdruk poetas ust ning lipsas sisse, teised tema kannul. Kui nad ringi vaatasid, siis Alfredi ja Maide korter sarnanes üsnagi nende omaga. Enamasti samad värvid ja mööbel, kuid siis märkasid tüdrukud mingit ust, mis eemal oli.
,,Äkki nad hoiavad Jolantat seal?", arutles Karin.
,,Ma ei tea. Ei usu eriti.", kehitas Pauliine nõutult õlgu.
Äkitselt kuulsid nad mingit häält ja oli kuulda selle ukse avamist, mida tüdrukud praegu vahtisid. Pauliine, Karolin, Karin ja Luise ei suutnud liigutada - nad lihtsalt vahtisid varsti avanevat ust. Oht ja avastamine polnud kaugel. Siis, kui uks avanema hakkas, panid nad "korterist" plehku. Üsnagi napilt ka, sest kui Karolini järel "korteri" uks sulgus, siis avanes teine uks. Alfred ja Maide astusid seal laia irvega välja.
# - #
Jolanta nõjatus vasti seina ning vahtis alt ülesse. Ülalt paistis tilluke ümmargune aken. Kuna Jolanta istus hetkel põrandal, siis ta ei näinud aknast välja. Isegi kui ta oleks püsti olnud, ei oleks ta ulatunud aknast välja nägema.
Tüdruk ohkas. Tal polnud erilist lootust siit ruumist ja üleüldse siit pääseda. Ta oli vang ning talle oli määratud siin ruumis päevad läbi istuma ning ainult vee ja leivaga läbi elama.
Äkki oli kuulda Alfredi häält: ,,Kui saame, tapame ta."
Maide protestis oma mehele vastu: ,,Ei, muidu jääme vahele. Kui kõik peos on, siis tapame kõik - isegi oma kasutütre."
Jolanta vaikis. See oli võimatu. Alfred ja Maide olid mõrvarid ja tapjad. Lõpuks kui kõik siin on, siis neil on kavas teda ja tema sõpru tappa.
# - #
Tüdrukud jooksid hottelist suures hirmus välja. Nad peatusid ühe bussipeatuse juures, sest nad olid nii hirmul ning ehmunud. Nad said aru, et olid napilt pääsenud. Pauliinel ja Karolinil süda puperdas, Karin oli isegi närvis ja Luise paistis peaaegu minestavat. Polnud ka ime, nad olid ohu enda ees olnud.
Äkki sattus Pauliine silme alla süsimustade juuste ning säravroheliste silmadega poiss. Tal oli tüdrukuga sama nahavärv ning ta naeratas laialt. See oli Edmund. Pauliine ahhetas õõnsalt ning otsis tuge, kuid poiss püüdis ta kinni. Tüdrukul polnud aega piinlikust tunda.
,,Mida sa siin teed?", küsis Pauliine ikka veel õhku ahmides.
Poiss naeratas lummavalt. ,,Tulin sulle ning su sõbrannadele appi Jolantat päästma.", vastas ta kiirelt.
,,Mida? Kuidas sa sellest kõigest teadsid?", üllatus tüdruk siiralt.
Edmund vastas ikka veel laialt naeratades: ,,Olin ujulas üks tunnistajatest. Muidu mul on siin hotellis ruumid üüritud - ma peatusin siin üksi."
,,Olgu, tule - lähme kuhugi mujale. Siin bussipeatuses on natuke piinlik niimoodi olla.", lausus Pauliine esimest korda natuke piinlikust tundes - tõepoolest, inimesed vaatasid tõesti.
Poiss naeratas säravalt ning saatis ka Karolinile, Karinile ja Luisele lummava ilme ja laia naeratuse, mille tagajärjel ka Pauliine sõbrannad punastasid natuke.
Koos läksid nad tagasi hotelli ning suundusid Pauliine, Karolini, Karini ja Luise üüritud ruumidesse. Nad istusid elutoas ning vaatasid üksteist. Hea, et praegu polnud tüdrukutel ja Edmundil Alfredi ja Maide hirmuäratavast plaanist aimugi.
,,Mida me siis teeme?", küsis Luise.
Edmund pakkus: ,,Äkki mõtleksime mingi hea plaani välja, mis tõesti toimiks? Ma mõtlen, et mitte lihtsalt sisse tormata, Jolanta üles otsida ning ta sealt ära tirida."
,,Ega me nii rumalad ka ei ole.", pomises Karolin vaikselt.
Edmund naeratas veel kord ning Karolin punastas jälle - pigem piinlikus tundest, kui meelitusest.
Pauliine naaldus tahapoole, et sohva seljatuge tunda oleks. Ta vaatas ainiti Edmundit, kes talle nii lummavalt ja säravalt naeratas. Tema säravad hambaid oli näha ning need tegid ta veel ilusamaks.
,,Mis siis meie plaan oleks?", küsis Pauliine endiselt Edmundit vaadates. Järgneb...

Uues osas: Kas on võimalik mingit head plaani välja mõtelda ning Jolanta ära päästa? Kas kõik laheneb?

Autori kommentaar »