Nähtamatu, 3 (10)

Järgmisel hommikul ärkas Mia Victorianega samal ajal ülesse. Nende teada pidi Antoni sellel täiskuuööl abielluma. Mia oli kurb, et ta ei jõudnud oma plaani täide viia. Aga nüüd ta mõtles, et Antoni on 14 ja nüüd Antoni näeb teda. Mia ja Victoriane läksid kööginurka pannkookte küpsetama. Ja siis läksid söögilauda ja sõid koos teiste rühma tüdrukutega pannkooke ja jõid piima. Siis läks Victoriane käsitööringi, aga Mia läks Tsilerechiusele külla kolmnurksesse asjandusse.

"Tere," ütles Mia naisele.
"Tere, Mia. Kui tore, et sa tulid. Tule sisse," vastas naine ja pakkus Miale torikus vett.
"Tänan, ei, ma jõin piima," vastas Mia ja lükkas kutse tagasi.
"Kas sul on arusaamatusi?" küsis Tsilerechius, lugedes Mia mõtteid.
"On jah," vastas Mia. "Kas Antoni abiellus täiskuuööl?"
"Ta pidi, jah, abielluma," vastas naine. "Aga tema pruut ei leidnud sobivat kleiti pulmadeks. Sellepärast peavad nad pulmad sellel täiskuuööl."
"Kas Antoni näeb nüüd mind?" küsis Mia.
"Jah, näeb küll, aga teda ei lasta palju aega enne täiskuuööd ühest majast välja. Keegi ei tohi Antonid näha, muidu võib Antoni sellesse tüdrukusse armuda ja siis ei ole Antonile pulmad üldse meeltmööda, sest siis armastab ta ju seda teist tüdrukut, kes talle näiteks võib meeldima hakata. Kas ma arvan õigesti, et sa tahad Antoniga abielluda?" küsis naine Mialt.
"Jah, seda ma tahtsin," vastas Mia ja lasi pea norgu.
"Sellepärast ei lastagi teda sealt majast ära," selgitas Tsilerecius. "Ja sina parem ära üldse mõtle selle asja peale. Las Antoni abiellub, kellega peab, ja las see olla nii eks?"
"Jah, olgu siis. Head aega," vastas Mia ja oli pahane ja teadis, et nii ta seda asja ei jäta. Mia rääkis oma plaanist ja vestlusest Tsilerechiusega ja Mia plaanis, et ta kavatseb Antoni pulmade juurde minna ja siis ehk Antoni tahab temaga abielluda. Victoriane polnud küll selle poolt, aga Mia seda asja nii ei jäta.
Kui 15. minuti pärast pidi saama kell 00:00, siis läks Mia lossi väravate juurde.
Kaks valvurit lõid mõõgad Mia ees risti ja üks neist küsis:
"Kelle juurde?"
"Antoni."
"Miks? Kes te talle olete?"
"Pruut."
"Ahah."
Valvurid võtsid mõõgad eest ära ja lasid Mia mööda. Mia kõndis majja sisse. Seal oli üks laud, kus üks naine valvas. Mia hiilis neljakäpukil sisse ja läks treppidest ülesse, kõige kõrgemale korrusele. Seal oli lai uks. Valvureid pole, seegi hea, mõtles Mia. Ta pani kõrva vastu ust. Seal öeldi: Antoni, kas võtate selle tüdruku... Ja Mia tegi ukse suure hooga lahti ja vaatas kaugele, kus seisis Antoni ja tema pruut.
"Kes see on?" küsis Antoni ja vaatas Miat.
"Mina olen Mia," vastas Mia ja kõndis Antoni juurde.
"Ma tahan sinuga abielluda," ütles Mia.
Antoni pruut sekkus kohe vahele.
"Kao minema, krdi hulkuv poiss! Antoni on minu poiss ja me kohe abiellume! Sa rikkusid kõik ära!"
"Oota, kallike," ütles Antoni oma tulevasele pruudile.
"Kes sa oled ja mis sa siin teed?" küsis Antoni Mialt.
"Minu nimi on Mia ja ma olen pärit linnast. Ma jõudsin siia eile hommikul ja kui ma nägin sind, siis ma armusin sinusse. Kas sa abiellud minuga?"
"Ma..."
"Antoni! Mina olen sinu pruut. Me abiellume nüüd ja praegu," hakkas Antoni pruut uuesti pihta.
"Sa oled väga ilus ja saad minu naiseks. Sina, Alona, võid minema minna! ütles Antoni.
Mia ja Antoni abiellusid ja Alona, kes pidi olema Antoni tulevane abikaasa, läks kus ku.rat minema ja ei tulnud kunagi sellesse kohta tagasi.
"Palju õnne," ütles Victoriane Miale järgmisel päeval. "Aga enam sa ei saa troonipärijaks, troonipärija ei tohi olla abielus."
"Jaa, ma tean, me rääkisime Antoniga sellest. Ja mina võisin troonipärija ise valida," vastas Mia.
"Kelle sa siis valid või valisid?" küsis Victoriane.
"Sinu," vastas Mia ja naeratas.
"Minu?" küsis Viktoriane üllatusega.
"Jah, ja sa hakkad elama minu ja Antoni kõrval ruumis. Kas sa tahad olla troonipärija?" küsis Mia.
"Kas ma tahan? Ma olen sellest unistanud terve oma elu!" vastas Victoriane.
Victoriane pühitseti tund aega hiljem troonipärijaks ja Maghelm oli sellega päri ja oli väga rõõmus. Mia ja Antoni elavad siiamaani koos lossis. Mia läks käis korraks ära ka oma eelmises kodus ja Mia viis oma ema ja isa ka sinna tema elukohta. Isa ja ema kallistasid Miat ja lubasid teda igal nädalal külas käia ja see oli selle elamiskoha kõigile inimestele meelt mööda. Kõik oli korras ja seda ju Mia sooviski.

LÕPP